Mõned päevad tagasi kirjutas Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar, et kaalub tõsiselt oma lapse paariks-kolmeks nädalaks koolist koju jätmist („Ka viirus uus septembrikuus“ 27.08.20). Ta kirjutas, et riiklik strateegia, kuidas korraldada haridust viirusest ohustatud ühiskonnas, tundub puuduvat, kirjutab sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein Õhtulehes.
Saan Mart Raudsaare murest suurepäraselt aru, sarnased kõhklused on praegu väga paljudel lapsevanematel.
Külmetusega kooli
Ma ei saa üldistada järgnevat mõtet kõigile koolidele ja õpetajatele, kuid isikliku kogemuse pinnalt olen tunnetanud, et üks olulisemaid juhtmõtteid algavaks õppeaastaks on olnud: „Hoiame kokku!“ Mõtlen siin kõikidel haridusastmetel toimetavaid inimesi: ministeeriumides, haridusosakondades, koolide juhtkondi, õpetajaid, tugipersonali, lapsevanemaid ja õpilasi. Tundub, et ilma kokkuhoidmise, koostöö ja solidaarsuseta üksteise suhtes me viirusest mõjutatud aegu edukalt üle ei ela.
Algaval õppeaastal saab koolist koju jäämine olema kardinaalselt erinev tänavu poole kevadeni kehtinud tavapraktikast. Kui pisut nohune ja köhatav õpetaja või õpilane koolitööd tegemas on pikalt olnud normaalsus, siis nüüd on see patt. Selline olukord aga nõuab lastevanemate tähelepanelikkust, kolleegidelt haigestunud õpetajale tuge, paindlikku koolikorraldust, õppeainete vahelist lõimumist, IT-vahendeid ja pädevusi jne.
Ebakindlatel aegadel on vaja taotleda seda, et kõik asjaosalised hariduses langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid.
Koolides huvitab meid õpilase vastusest palju rohkem lahenduskäik ning minu arvates oleks vaja riigi haridusjuhtide rahulikke ja põhjalikke selgitusi, missuguseid variante ja võimalusi seoses algava kooliaastaga kaalutakse.
Pole saladus, et paljudele õpetajatele ja lapsevanematele põhjustas lõppenud koolikevad omajagu stressi. Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav kõneisik või -isikud. Kiidan siin minister Mailis Repsi, kes on viimastel nädalatel päris palju avameelselt ja kaalukalt meedias esinenud. Tõsi, minu meelest tulnuks selgitustega alustada varem.
Loomulikult tahan kiita ka õpetajaid, kes on möödunud kevadest tuumakaid kokkuvõtteid teinud. Tõstaksin esile 27. augustil üle-eestilisel muuseumihariduse infopäeval Tallinna reaalkooli ja Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja Martin Saare kokkuvõtet ja analüüsi, kus ta tõstis tabavalt esile kevadise distantsõppe mitmepalgelisust. Martin Saare sõnutsi võis see olla „kordumatu ja kohtutav koroonakevad“ või „suurepärane võimalus iseseisvaks süvenemiseks, edenemiseks omas tempos“.
Rõõm vähesest
Teine põhimõte, mida tahan kooli alguse tõttu rõhutada, on ehk rohkem subjektiivne ja kasvas välja viimastel nädalatel kooli positiivselt toetavatest kogemustest. Loetud artiklid ja intervjuud meedias olid kooli suhtes enamasti mõistvad, kokkupuuted kolleegidega julgustavad, lapsevanemate Facebooki sissekanded haridussõbralikud. Esimestel koosolekutel koolis süvenes veendumus, et keerulise viiruseaja üleelamiseks on haridusinimestel valmisolek olemas.
See kõik tekitas hea tunde ja meeleolu tõus suunab minu ja usun, et veel paljud õpetajad, kaunite kunstide poole. Rõõmu kinnituseks hakkas peas keerlema Euroopa hümn, Friedrich Schilleri (1759–1805) ja Ludwig van Beethoveni (1770–1827) „Ood rõõmule“, eeposte vahendaja Rein Sepa (1921–1995) nõtkes värsis:
Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist.
Peatungi nüüd hetkeks koolirõõmul. Isiklikult mäletan, et koolirõõm hakkas juuri ajama juba lapsepõlves. Ehkki tollal kõlas vanemate inimeste suust aeg-ajalt väljend „kooliorjus“, mäletan ma palju selgemini, kuidas ma järjepidevalt tüütasin juba koolis käivat vanemat venda küsimusega „Mis täna koolis nalja sai?“. Koolis pidi olema tore!
Koolirõõm algab väikestest asjadest.
On selleks siis kohtumine mõne kuu jooksul palju täiskasvanumaks saanud õpilasega või lihtsast kolleegi küsimusest, kuidas sul suvi läks. Igapäevases koolitöös lisanduvad rõõm teadmistest, uutest vaatenurkadest, õpilaste edenemisest, kolleegide headest mõtetest jne – need kõik on rõõmu allikad, millega sellel õppeaastal ei tohi kitsi olla.
Ma pole mingi lumehelbeke, kes arvab, et koolis kõik alati karideta kulgeb. Koolikiusamine on sõna, mis paneb ikka veel koolipere võpatama ja siin tahaks tunnustada kõiki neid, kes järjekindlalt on koolikiusamisele vastu seisnud ning seda kaotada püüavad.
Lõpetaksingi algavale õppeaastale mõeldes veel mõne värsiga juba eespool kõlanud „Oodist rõõmule“. Avastasin, et nendes ridades on koos koolis nii olulised loodusteadused ja poeesia, keerulised suhted ja keelatud viljad, teoloogia ja inimlikkus ning seda kõike rõõmsas kooskõlas.
Rõõmudega heldelt joodab loodus kõiki olendeid
iga hea ja õelgi loodab leida rõõmu roositeid;
rõõm on suudlustes ja viinas, sõpruses, mis surmas truu;
rõõmsalt roomab vagel liivas, taevast kiidab inglisuu.
Üksteise hoidmine ja koolirõõmu jagamine ümbritsevate olude kiuste võikski olla üleskutsed, mida järgmisteks pingelisteks kuudeks oskan soovida!