Võtan ennustada, et erinevad arvamused kesklinna parki planeeritava südalinna kultuurikeskuse (edasi Süku) teemal ei vaibu niipea. Kirjutan seekord oma arvamuse paljuski intuitsioonile ja isiklikule kogemusele tuginedes, kirjutab sotsiaaldemokraat ja Tartu linnavolikogu liige Toomas Jürgenstein Tartu Postimehe arvamusloos.
Mul on õnn ja rõõm töötada Tartu kesklinnas Hugo Treffneri gümnaasiumis õpetajana. Ikka juhtub, et närv läheb mustaks, vahel on vaja end laadida, inspiratsiooni koguda, vahel lihtsalt tärkavat või uinuvat loodust nautida. Õnneks on tunniplaanis aeg-ajalt augud, ka pikad vahetunnid sobivad – olen kirjeldatud juhtudel jalutanud botaanikaaeda, Emajõe äärde, Toomele. Ei mäleta, et see nn keskpark oleks hinge kosutamiseks kutsuv olnud. Nii olengi mõelnud, et ehk peaks tartlaste vaimu ülendamiseks sinna parki midagi lisama.
Küllap teab iga tartlane, et park Vabaduse puiestee ja Küüni tänava vahel on sõjahaav pommitamisest. Vanadel fotodel võib näha ala endist linnalikku ilmet, eeskätt pilkupüüdvat sammastega kaubahoovi. Ja on ka teada, et legendaarne linnaarhitekt Arnold Matteus reserveeris selle ala millelegi väga väärtuslikule. Kas selleks oleks Süku? Erinevalt mõnestki volikogukaaslasest on see idee mulle üha enam südamesse kasvanud. Ehk piltlikult, see kesklinna park on olnud kindlasti vajalik sõjahaava side, kuid aeg on kaaluda selle eemaldamist ja haav parandada.
Ma olen väga lootusrikas, et Süku hakkab tulevikus sellest mööduvaid inimesi rajalt maha võtma ja kultuuri juurde suunama. See oleks ülikoolilinnale väga omane ja kosutaks Tartu vaimu.
Järgnevalt mõnest lihtsast tähelepanekust. Olen arvutu hulk kordi liikunud mööda Emajõe kallast bussijaama ja ülikooli spordihoone vahel. Pikalt oli see monotoonne astumine, kus tähelepanu hajutas vaid mõni popsutav paat, majesteetlik lodi või Laia tänava silla lähedal uhkeldav albiino sinikael-part.
Asi muutus mitmekesisemaks, kui jõeäärsesse loodusesse ilmusid hooned. Kohvikud keskpargi vastas, kus ikka leidus võimalusi kellegagi maailma parandada – tõsi, oht bussist maha jääda suurenes. Samuti jõele avatud terrass Delta hoone kõrval, vahel jäi minek kesklinna seal toimuva tõttu lausa katki. Ja Delta terrassilt sai piiluda Sisevete Saatkonda, kas ka seal midagi huvitavat teoksil pole. See viimane, tõsi küll, ujub, aga huvitavad ruumid selleski. Midagi pole teha, mõistlikus mahus mitmekesiste funktsioonidega hooned annavad linnas rohealadele uue hingamise.
Mainiksin ka seda, et tänapäeval osatakse ehitada kooskõlas loodusega. Kui käisin Arvo Pärdi keskuses, siis esimene emotsioon oli, et see hoone on ehitatud metsa. Siis korrigeerisin ennast ja tõdesin, et ehitati nõnda, et mets jäi majja. Tulid meelde isegi Edgar Valteri pokude lood ja metsa kasvanud Puuko maja. Ma ei kahtle, et Süku ehitamisel on kooskõla pargi ja ehituse vahel võimalik.
Nüüd on aeg unistuseks, milline võiks keskpark tulevikus välja näha. Loomulikult jääb alles töötav ja vahva lastele mõeldud mänguväljak, aga koos lastega lustivad vanemad võivad nüüd lapsi kantseldama jääda ühekaupa, teine kiirustab vaatama, mis Sükus uudist. Läbi akna näeb ta lähenedes Konrad Mäe maali, Jüri Arraku näitus tuleb järgmisel nädalal. Parki avatud kohvikulaudade ümber vaidlevad kirglikult Tartu kirjanikud ja kunstnikud, pisut eemal seisab paljudest suurematest linnadest tuntud Kalevipojaks maskeerunud elav kuju, kellele on mütsi kena hunnik münte kogunenud.
Pillide häälestamise virvarr juhib tähelepanu, et kohe-kohe on saalis algamas noorte muusikute kontsert ning pisut hiljem loeb raamatukogus Tartu linnakirjanik luuletusi oma uuest kogust. Ants Johanson on veel valmimata Sükule pakkunud välja hüüdnime Hoov, mis sümboliseeriks selle kodusust ja kadunud Kaubahoovi.
Eelnev unistus on tingitud praktilistest vajadustest, räägin nüüd asjalikumalt. Nii linnaraamatukogu kui kunstimuuseum vajavad laiendust ja uut energiat, see on väga pikka aega vindunud probleem. Minu ideaalis peaks see laiendus olema kesklinnas käidava koha peal. Pargist säiliks vähemalt pool ja koos Barklay pargiga ning üle tee jääva jõeäärsega on võimalik anda ka rohealadele uus hingamine. Koolis me räägime kogu aeg lõimingust, Süku avab võimaluse reaalselt näidata, kuidas kirjandus, kunst, muusika, tants jne koos eksisteerivad.
Näen selles palju hariduslikke võimalusi koolidele. Aga loomulikult oleks see võimalus kõikidele tartlastele ja Tartu külalistele hingata iga päev kesklinnast möödudes sõõm kultuurihapnikku nõnda, et see saab igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Ma olen väga lootusrikas, et Süku hakkab tulevikus sellest mööduvaid inimesi rajalt maha võtma ja kultuuri juurde suunama. See oleks ülikoolilinnale väga omane ja kosutaks Tartu vaimu. Aga veel kord, mõistan ka inimesi, kes on kiindunud neile harjumuspäraseks ja omaseks saanud parki. Suhtumine Sükusse on valik, milles sümpaatsed ja Tartut armastavad inimesed võivadki olla eri meelt.