Koolitundideks ideid kogudes mõtlesin paar nädalat tagasi välja ülesande usundiloo tunniks. Paluksin õpilastel võrrelda noort kliimaaktivisti Greta Thunbergi ja Marie Bernarde Soubirous’d (1844-1879), kirjutab sotsiaaldemokraat ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein.

Rootsi tüdrukust Gretast on palju juttu olnud ja tema lugu kliimaaktivistina on veel pooleli. Marie sai tuntuks 19. sajandi keskel. Toona 14aastasele Mariele ilmutas end neitsi Maarja, kes näitas kätte ka tervistavate vetega allika. Tüdruku edasi antud sõnumi tulemusena tekkis Prantsusmaal Lourdes’is üks suuremaid Euroopa palverännupaiku. Suunaksin õpilased kirjalike allikate juurde ja küsiksin siis, mis on nende kahe tüdruku isikus, tegevuses ja sõnumis sarnast, mis erinevat.

Küllap võib aimata, et see ülesande mõte tekkis mul seotuna viimasel ajal ka Eesti meedias tõstatatud aruteludest Greta Thunbergi rollist kliimaküsimuste ühe eestkõnelejana. Kas on õige, et keeruliste kliimaküsimuste sümbolina on esiplaanile tõstetud elukogemuseta haiglane tüdruk? Kas ajaloost võib leida analoogseid juhtumeid? Mida need juhtumid meile õpetavad? Õpetajana pean mõtlema ka võimalikele praktilistele asjadele, näiteks kuidas ma käitun, kui õpilased otsustavad minu reedesest tunnist loobuda ja selle asemel streikima minna?

Kui sõnumitooja on laps

Aga tagasi ülesande juurde. Eks ma enam-vähem aiman, missuguseid vastuseid õpilastelt tuleb. Küllap lepime klassis kokku ka arutelu reeglid, jääme oma hinnangutes analüüsivateks ja kriitilisteks, kuid viisakateks, loobume vastuste liigitamisest õigeteks-valedeks, kuid mööname, et on olemas paremini ning halvemini põhjendatud arvamused.

Nüüd tõenäolistest vastustest.

Kindlasti ütleb keegi, et Greta lähtub kõigile kättesaadavatest teadlaste seisukohtadest ja Marie lähtus eelkõige temale osaks saanud usulisest kogemusest, mis tähendab, et nende sõnumite allikad on erinevad. Samas oli mõlema sõnumis olulisel kohal tervendamine, Marie’l inimeste tervendamine, Gretal planeedi tervis.

Arvatavasti lisab mõni ajaloohuviline õpilane arutlusse juhtumeid ajaloost, kus olulise sõnumi edastaja oli Greta ja Marie’ga vägagi sarnane. Tõenäoliselt mainitakse Jeanne d’Arc’i, kelle sõnumit võeti tõsiselt ja Prantsusmaa vabastati. Võib-olla tuuakse paralleele noorima Nobeli auhinna laureaadi Pakistani tüdruku Malalaga, kelle eeskuju ja sõnum tüdrukute haridusest on võti nii mõnegi arengumaadele omase probleemi lahendamiseks.

Küllap tuuakse hoiatava näitena ka 1212. aastal alanud Laste ristisõda, kus väga paljusid noori hullutati püha sõja ideega. Viimase näite kinnituseks meenutatakse tõenäoliselt ka William Goldingi „Kärbeste Jumalat“ ja tõdetakse, et noored ei pruugi olla nii oluliste otsuste tegemiseks valmis.

Skandinaaviaga tihedamaid sidemeid omav õpilane võib avaldada arvamust, et rootslased on suuresti tänu Astrid Lindgrenile omaks võtnud arusaama, et „Pipid“ räägivad kaasa kõige olulisemates asjades, tehes seda vahetevahel täiskasvanutest julgemini ja ausamalt.

Mõni õpilane tuletab kindlasti meelde filosoofiatundi Carl Gustav Jungi (1875-1961) analüütilisest psühholoogiast. Greta ja Marie on lapsed ja laps on Jungi järgi üks olulistest arhetüüpidest, millega kokku puutumine inimest tahes-tahtmata sügavalt mõjutab. Ning kindlasti on sõnumit edastavate laste ümber neid, kes seda mõju enda huvides ära kasutada oskavad.

Kuna Marie näol oli tegu ilmselgelt usulise kuulutusega, võib mõni usklik õpilane öelda, et Jumal on just need noored inimesed valinud. Ei usu, et ta kinnituseks piiblit tsiteerib, ehkki näiteks kaheksanda psalmi kolmas salm on kohane: „Väetite ja imikute suust Sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.“

Kes on sõnumile vastuvõtlikumad?

Ning lõpuks on kindlasti õpilasi, kes väidavad, et oluline on keskenduda sõnumi sisule. On üsna ükskõik, kes seda sõnumit edasi annab ja missuguseid lisandeid sellele külge haakida üritatakse. Kui lisandid sõnumitooja poolt räägitu põhiolemust ei muuda, on peamiseks ikkagi sõnumi sisu kaalukus.

Kindlasti ei suuda ma kõiki esitatud argumente aimata, kuid olen üsna kindel, et piisava aja olemasolul kirjutame klassis tahvlile välja argumentide ja seisukohtade skaala, alates arusaamast, et lapsed ja noored peavad koolis õppima ning alles valmistuma maailma parandamiseks kuni arvamuseni, et tänapäevane õppimine toimubki paljuski erinevate aktsioonide ja projektide kaudu.

Noorte sõnumitoojate tõsiselt võtmine on kindlasti ka maailmavaateline küsimus. Patriarhaalset elukorraldust pooldavatel ja keskealise valge mehe ahistamise üle kaeblevatel inimestel on omajagu raske lapsi tõsiste sõnumitoojatena aktsepteerida. Maailmas mitmekesisust, rõõmu ja avatust otsivatel tüüpidel on seda kergem teha.

Kindlasti ei räägi ma klassis oma isiklikust seisukohast. Artiklis on see rohkem lubatud. Möönan, et mulle on meeldinud semiootiku ja kirjanduskriitiku Mihkel Kunnuse kujund, et Greta on sõrm, mis osutab probleemile. Mõttes sidusin selle Jaan Kaplinski värsiridadega luuletusest „Valgus ei saagi vanaks“, eelkõige viimase salmiga:

Valgus on vahel ainult

tilluke valge täpp

valgus on valguse poole

teerada näitav näpp.

Vaadates tagasi selle ülesande võimalikule arutelule klassis panin tähele, et selles olid lõimitud usundiloo, ajaloo, bioloogia, filosoofia, kirjanduse, ühiskonnaõpetuse ja võib-olla veel mõne õppeaine teemad. Õppeainetevaheline lõiming on aga üks ülesandeid, mida tänapäevane kool kindlasti vajab.

Toomas Jürgenstein: Sõnumitooja saatus Greta Thunbergi näitel