Toomas Jürgenstein: toome rõõmu tagasi

Toomas Jürgenstein

Suure reede tähendusest ja sellest, mis võiks olla ülestõusmisenädalast inspireeritud suur ime, kirjutab Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja ja sotsiaaldemokraatide usutiiva eestvedaja Toomas Jürgenstein Postimehe arvamusküljel.

Kuulun nende hulka, kelle arvates tõeliselt suured imed ei sünni hetkega, vaid nendele eelneb pikem ettevalmistav periood. Võtame näiteks frantsiskaani munga Maximilian Kolbe (1894–1941), kes natside koonduslaagris palus luba vahetada koht surma mõistetud pereisaga. Ta sai selle loa, ja vähe sellest. Tal oli ka üliinimlik vaimujõud, et juhatada kümmet koos temaga näljasurma mõistetud inimest rahulikult vaimulikke hümne lauldes teispoolsusse. Tema imeteole eelnes tegus ja intensiivne elu, ta asutas kloostreid, andis välja ajalehti ja ajakirju – ega asjata peeta teda ka ajakirjanike kaitsepühakuks.

Kristlastele on kõige suurem ime toimunud suurel nädalal, mis lõpeb ülestõusmispühadega. Enamik kristlasi tähistab suurt nädalat praegu, õigeusklikele langeb see tänavu aprilli lõppu ja mai esimestele päevadele. Eesti ühiskond on sekulaarne; meenutan kiiresti evangeeliumites kirjas olevaid suure nädala sündmusi.

See oli aeg, kui Jeesus saabus Jeruusalemma, kus teda vaimustusega tervitati. Tema jüngrite ja pooldajate hulgas oli tunda ärevat ootust. Neljapäeval toimus viimane õhtusöök jüngritega, siis Juudas reetis ja Jeesus vangistati. Reedel toimus ristilöömine ja pühapäeval Jeesuse surnuist ülestõusmine.

Suurel nädalal tuleb mõelda suurelt. Miks mitte hakata käesoleval ülestõusmisnädalal looma alust pikaajalisele imele – rõõmu tagasitoomisele ühiskonda!

Pisut tänapäevasemalt võiks seda lugu rääkida järgmiselt: määratult suur universumi taga seisev jõud, mida kristluses nimetatakse Jumalaks, valis välja ühe üsna tavalise tähesüsteemi ja sealt väiksevõitu planeedi, kehastus ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks, lasi end ära tappa ja ärkas taas ellu. Varakristliku teoloogi Tertullianuse (160–220) kuulsas sõnastuses toimus see järgnevalt: «Jumala Poeg suri. See on usutav, sest see on absurdne. Ta maeti maha ja tõusis taas üles. See on kindel, sest see on võimatu.»

Loodusteadlane Raivo Mänd kirjeldas oma suurepärases artiklis «Inimene ahvimajas» (Postimees 20.03.2021), kuidas religioon on aidanud kaitsta inimkonna selliseid väärtusi nagu demokraatia ja koostöövõime. Aga ta kirjeldab ka religiooni tumedamat poolt:

«Nii nagu mistahes vormis religioonid on aidanud siduda kogukondi ühtseteks üksteist toetavateks tervikuteks, on religiooni vormiline mitmekesisus aidanud samas ka tõrjuda teisi jumalaid või vaime uskuvate või teistmoodi rituaale viljelevate kogukondade liikmeid, et seltsingud ei kasvaks liiga suureks ega seaks ohtu demokraatia ja ühiselu reeglitest kinnipidamist. Sellega on kaasnenud «võõraste» halvustamine ja dehumaniseerimine, mille funktsiooniks on olnud muuta nende tõrjumine või koguni tapmine emotsionaalselt kergemaks ja vähem süütunnet tekitavaks.»

Kahtlemata on Raivo Männi välja toodud religiooni negatiivne pool olemas ja see on üle kandunud ka ilmalikku ühiskonda. Jätan siin kõrvale seda kinnitavad konkreetsed sündmused ajaloos ja keskendun tänapäevale. Kui tänast Eesti ühiskonda pisut terasemalt vaadata, siis tuleb tõdeda, et teatud ringkondade propageeritud vastandumine, teistsuguste halvustamine, negatiivsed väljaütlemised jne on viinud ühiskonnast ära suure tüki rõõmu.

ÜRO poolt avaldatud kõige õnnelikumate riikide edetabelis, kus juba neli aastat on trooninud põhjanaabrid soomlased, oleme vaikselt tõusnud ning jõudnud juba 30 parema riigi hulka.

Küllap on tõsi ka see, et kui püüelda parastamise, mitte parandamise poole või kritikaanluse, mitte kriitika poole, siis otsitakse sageli patuoinast, kelle kaela saab kogu kuhjunud rahulolematuse laduda. Religioonist pärit lahendusena tuleb see patuoinas ohverdada.

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923–2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu harjumuspärasele elukorraldusele, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvritega. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu. Usun, et seda tõlgendust on suurel nädalal igati sobiv meenutada.

Olen veendunud, et suurel nädalal tuleb mõelda suurelt. Miks mitte hakata käesoleval ülestõusmisnädalal looma alust pikaajalisele imele – rõõmu tagasitoomisele ühiskonda! Seda enam, et tegelikult oleme sellega juba alustanud. ÜRO poolt avaldatud kõige õnnelikumate riikide edetabelis, kus juba neli aastat on trooninud põhjanaabrid soomlased, oleme vaikselt tõusnud ning jõudnud juba 30 parema riigi hulka.

Mulle näib, et negatiivsuse faasist väljatulek ja rõõmu loomisega alustamine nõuab teatavat vigade tunnistamist. Selline otsus oleks väga tugevate autoriteetidega toetatud – käitutakse vastavalt Aurelius Augustinuse (354–430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kuid on kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.

Patuoinaste otsimisest loobumine ja rõõmu tagasitoomine ühiskonda võiks olla ülestõusmispühadest inspireeritud jumalik ülesanne ja suur ime!

Milaanos asuv Leonardo da Vinci «Püha õhtusöömaaeg» avati pärast koroonapandeemia tõttu sulgemist 10. veebruaril 2021 uuesti vaatajatele.

Toomas Jürgenstein: toome rõõmu tagasi