Züleyxa Izmailova pidas sotsiaaldemokraatide nimel riigikogus kõne, mis oli omamoodi vastus energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti ettekandele, mis käsitles riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035” tätimist.
Ülevaade Eesti 2035 eesmärkide elluviimisest on nagu hoolikalt lihvitud reklaambrošüür – kliimaneutraalsus, looduskaitse, puhas õhk ja elurikkus. Kõlab ju hästi – nagu oleks erakond Eestimaa Rohelised ise rääkimas, aga vaid seni kuni vaadata, mida valitsus tegelikult teeb.
Jah, aastaks 2030 lubatakse taastuvelektrit nii palju, kui ise tarbime. Aga mida me päriselt näeme? Iga suurema arenduse juures seisab ees takistuste laviin, mis tuleb sageli just riigilt endalt. Lubatakse kiiret võrguarendust, aga investeeringud takerduvad. Salvestustehnoloogia? Räägitakse, aga garantiisid ei anta. Kõige selle kõrval kaalutakse tõsimeeli elektrijaama plokkides puidupelletite põletamist. Kas see ongi see paljuräägitud loodusressursside kõrgem väärindamine? See pole isegi puhas energia – see on suitsukate.
Ministri sõnul ei ole tuumaenergia ideoloogiline, vaid teaduspõhine otsus. Lubage selles sügavalt kahelda. Kui tuumaraportisse ei kaasatud ainsatki sõltumatut teadlast ning valitsus kiidab takka väikese grupi lobistide ettevalmistatud suunda, siis pole see teadus, vaid turundus. Seda enam, et sama valitsus on sisuliselt hülgamas Pariisi kliimalepet ja keeldub selgelt ütlemast, kuidas sobitub tuumaenergia plaan süsinikuheite vähendamisega aastaks 2035.
Mets – majandusvara või elus ökosüsteem?
Rääkida 70% metsade majandamisest kui tasakaalust, pole mitte lihtsalt rumal, vaid lausa ohtlik. Tegelikkuses tähendab see veelgi intensiivset majandamist Eesti looduskapitali arvelt. Teisisõnu: rohkem lageraiet, vähem linde, vähem süsiniku sidumist, vähem metsakogemust meie lastele, vähem puhast õhku, vähem võimalusi majanduseduks ja arenguks.
Sama valitsus, mis räägib looduskaitse 30-protsendilisest osakaalust, on paralleelselt kaotamas järelevalvet ja lubamas raieid ka kõige väärtuslikemates metsakooslustes. See pole tasakaal – see on topeltmäng. Kõige kahetsusväärsem on valitsuse rünnak meie ühiskondlike tugisammaste vastu. Minister räägib seadustest ja raamidest, aga samal ajal kärbitakse Keskkonnaametit, marginaliseeritakse teadlasi ja püütakse süsteemselt nõrgestada valdkondi, mis tagavad looduse, tervise ja elurikkuse kaitse. Kui loodushoid muutub majandustegevuse tülikaks lisandiks, siis ei toimi enam ükski arengukava.
Avalikkus ei näe, kuidas otsused sünnivad ega ka seda, kes neid sisuliselt kujundab. Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaregulatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte ühiskonna kui terviku hüvanguks. Kui ettevõtted, kes on seotud rikkumistega, hakkavad mõjutama keskkonnaseaduste sisu, siis on see demokraatia põhialuste murendamine.
Ministri ettekandes kõlanud tühjadest loosungitest on kõige õõnsam väide, et Eesti liigub kindlalt ja teaduspõhiselt kliimaneutraalsuse poole. Faktid räägivad vastupidist: teaduslikke tõsiasju lihtsalt eiratakse, süsinikuheide on kasvamas, kliimaseadus seisab ja ambitsioonitu “kliimakindla majanduse seadus” asendab tegeliku tegutsemise. Peame küsima – miks 2050 ja miks mitte 2035? Kui kogu maailma teadus ütleb, et kriis süveneb iga aastaga, siis miks me teadlikult venitame?
Minister rääkis, et ukrainlastele on ka sõjaajal loodushoid ülioluline. Meenutagem, et Ukraina, riik, mis kaitseb end iga päev Venemaa rünnakute eest, suutis koostada ja vastu võtta kliimaseaduse vaid kaheksa kuuga ning seadis aastaks 2030 eesmärgid, mis on Eesti omadest ambitsioonikamad. Miks Ukrainast palju väiksem Eesti ei saa? Sest Reformierakond ei taha.
Kokkuvõtteks
Kui see kõik on valitsuse arusaam tulevikku vaatavast poliitikast, siis on see poliitika, mis jätab Eesti tihedas konkurentsis teiste riikidega kaugele maha. Sotsiaaldemokraadid ei lepi sellega, et arengukavad on vaid ilukõnede kogum avalikkuse eest varjatult tehtavatele otsustele, mis ainult süvendavad eluslooduse hävitamist ja kliimakriisi. Meie ühine Eesti väärib enamat kui PR-trikke. Eesti väärib ausust, visiooni ja tegusid. Ja meie lapsed väärivad tulevikku, mis ei ole kivisse raiutud kompromiss eelmise sajandimajandusmudeliga.