Juulist kehtib Eestis toiduainetele 24% käibemaks – Euroopa Liidu suuruselt teine. Samal ajal, kui paljud riigid on vähendanud käibemaksu esmatarbekaupadele, liigub Eesti vastupidises suunas. Kelle arvelt? Ikka lastega perede, üksikvanemate ja väiksema sissetulekuga inimeste toidulaua arvelt.
Toit ei peaks olema luksuskaup, sest see on elementaarne esmavajadus. Aga riik, mis maksustab esmavajadusi sama määraga kui luksuskaupu ja kõrgemalt kui enamik Euroopa riike, saadab väga selge sõnumi: ära ole vaene.
Kõrged hinnad, veel kõrgem maksukoormus
Statistikaameti andmetel tõusid hinnad juunis võrreldes 2024. aasta juuniga 5,2 protsenti. Kõige rohkem kallines just toit.
Toidukorvi hind on juba niigi kõrge ja nüüd lisandus sellele ka Euroopa üks kalleimaid maksukoormusi. Eesti pere eelarvest moodustab toit umbes veerandi, kõige valusamalt mõjub aina kallinev toit madalama ja keskmise sissetulekuga inimeste rahakotile. Kui varem võis eeldada, et vähemalt kodune söögilaud jääb taskukohaseks, siis nüüd sööb käibemaksutõus otseselt madalama sissetulekuga perede eelarvet. Rimi andmetel on inimeste toidukorvid muutunud väiksemaks ja peamiselt ostetakse sooduskaupu.
Selle taustal on eriti murettekitav, et Eesti madala ja keskmise sissetulekuga inimesed kulutavad juba täna suure osa oma sissetulekust maksudele ja kohustuslikele kuludele. See ei jäta ruumi ei säästudeks ega väärikaks äraelamiseks.
Eestis on toiduhindade tõus olnud üks Euroopa kiiremaid. Toiduainete hinnad on viimastel aastatel tõusnud pea 40%. Kui võrrelda toiduhindu 2021. aastaga, siis on kasv isegi enam kui 50%. Eesti Konjunktuuriinstituut on välja toonud, et Euroopa Liidu keskmisest hinnatasemest olime juba enne käibemaksu tõstmist 9% kõrgemal. Euroopa Liidus oleme toidu hindade poolest koguni esikümnes.
26. märtsil esitasin peaminister Michalile küsimuse, millised maksumuudatused võiksid valitsusjuhi hinnangul aidata toidu hinda langetada ja miks ei võiks toiduainete käibemaks sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikidega ka Eestis madalam olla? Miks peab näiteks porgandi eest Eesti inimene maksma sama käibemaksumäära kui luksuskauba eest? Ja tõin näiteks, et Poolas on toiduainete käibemaks 5%, Hispaanias 4, Prantsusmaal 5,5, Saksamaal 7, Leedus 9, Lätis 12, Rootsis 12, Soomes 14, aga meil on 24%.
Selle peale vastas Michal, et 2023. aastal olid Eestiga võrreldes toiduainete hinnad kallimad Luksemburgis, Iirimaal, Soomes ja neis riikides kehtib vähendatud käibemaksumäär. Peaminister ütles seda täiesti sirge näoga. Michali arust on see, et Luksemburgis oli 2023. aastal toit kallim kui Eestis, suur saavutus! Tegelikult oli nii rumalat ja küünilist vastust Eesti Vabariigi peaministrilt suisa piinlik kuulata. Võrrelda Eestit ja Luksemburgi on absurdne, sest meie inimeste ostujõud jääb Luksemburgist kaugele maha. Luksemburgis on EL kõrgeim miinimumpalga tase ja järgmisel kohal on Iirimaa. Näiteks erioskusteta töötaja miinimumpalk on Luksemburgis enam kui 2,5 korda kõrgem kui Eestis ehk 2 637 eurot kuus ning erioskustega töötaja miinimumtasu on lausa 3 165 eurot. Keskmine brutokuupalk on Luksemburgis 6 327 eurot ehk Eesti omaga võrreldes pea kolm korda kõrgem. Ja mis puudutab Soomet, siis on ju teada, et paljud eestlased käivad Soomest toitu ostmas, sest isegi Eestis toodetud toidukaubad on Soomes odavamad kui Eestis.
Lahendused on olemas, aga Reformierakonnal pole tahet
Peaminister ütles mulle samas Riigikogu infotunnis antud vastuses ka seda, et kui teha selliseid käibemaksuerisusi, siis tuleks öelda, millega see riigikassasse saamata jäänud tulu asendatakse. Aga peaminister ei arvesta seda, et kui inimestele jääb pärast toidukorvi ostmist rohkem raha alles, kulutatakse see niikuinii muude kaupade ja teenuste ostmisele. Lihtsamalt öeldes kasvatab madalam käibemaks inimeste ostujõudu.
See toetaks sisetarbimist ja turgutaks ka kohalikku ettevõtlust. Pidev hinnatõus suunab kohalikku tarbijat kodumaise toodangu asemel eelistama soodsama hinnaga importkaupa ja sellest kaotavad Eesti ettevõtted ja kogu meie majandus. Ja seda pean mina reformierakondlasest peaministrile selgitama.
Sotsiaaldemokraadina usun, et maksukoormus peab jaotuma õiglaselt. Et maksustame rohkem luksust ja vähem esmavajadusi. Et toiduainete käibemaks oleks madalam või diferentseeritud, mitte maksimaalse määraga. Ellujäämise maksustamine on lihtsalt julm.
Toiduainete käibemaksu alandamine ei ole lihtsalt majanduslik meede – see on väärtusvalik. Kas valitsus hoolib oma inimestest ja nende väärikusest või surub veelgi kitsamasse nurka? Kuid selle asemel, et vähendada toiduainete käibemaksu 9 protsendile, nagu Sotsiaaldemokraadid pakuvad, vähendab valitsus hoopis hasartmängumaksu. See näitab hästi, kus on Reformierakonna prioriteedid.
Maksupoliitika peab inimesi aitama, mitte karistama! Laste tervislik toidulaud ei ole eelarveauk, vaid investeering. Maksupoliitika, mis ei näe vahet autoliisingul ja toidul, vajab muutust. Ja see muutus peab tulema enne kui Eesti inimestel jaks otsa saab.
ZÜLEYXA IZMAILOVA Maksupoliitika peab inimesi aitama, mitte karistama!