Tallinna viimaste nädalate sündmused ei ole üksnes läbinähtav politikaanlus, vaid ka ohtlik mängurlus, mis puudutab otseselt iga noort, perekonda ja (üksik)vanemat, kes soovivad oma lastele hoolivat ning turvalist elukeskkonda ja paremat tulevikku. Reformierakond viib meid aga teadlikult tagasi aega, mil pealinna võim kuulus ühe erakonna tagatubadele ja varjatud sidemetele – tagasi Keskerakonna ainuvõimu ajastusse.
See pole esimene kord, kui Reformierakond aitab Keskerakonnal pealinna üle kontrolli haarata. 2001. aastal lõhkus oravapartei Tallinna koalitsiooni ja avas ukse Edgar Savisaare tagasitulekuks. Tulemuseks oli aastatepikkune ainuvõim, mida saatsid ühelt poolt seltsimehelik ringkäendus, teiselt poolt skandaalid, süüdimõistvad kohtulahendid ja kremlimeelsus, mis pole veel praegugi päriselt hajunud.
Viimase pooleteise aasta jooksul on sotsiaaldemokraatide juhitud koalitsioon Tallinnas tegelenud just Savisaare aegadest päritud ja hiljem Kõlvarti poolt edasi ehitatud korruptiivse toiduahela lammutamisega. Koalitsiooni kirjususele vaatamata juurutati läbipaistvamat juhtimist, rajati peresõbralikumat linnaruumi ja tutvustati päriselt kaasavat valitsemist. Ja nüüd, Reformierakonna toel, ähvardab see kõik taas hävida!
Sest Kristen Michal – inimene, kelle karjäärile on tooni andnud kilekotiraha ja muud skandaalid – on otsustanud, et tema isiklik ambitsioon on väärt rohkem kui meie pealinna tulevik. Ja tema partner selles suures tagasipööramises on Mihhail Kõlvart. Poliitik, kelle suhtumine demokraatiasse ja kodanikuühiskonda on pehmelt öeldes autokraatlik ning kelle juhitud partei on korruptsioonikuritegudes korduvalt süüdi mõistetud.
Ettekäändeks lasteaia kohatasu
Kui Kristen Michal jõudis kauaigatsetud parteijuhi ja sellega kaasnenud peaministri toolile ning partei jätkuvalt langevas reitingus ei saanud enam Kaja Kallast süüdistada, sündis plaan sotsiaaldemokraadid valitsusest minema saata. Nüüd näeme sama näitemängu Tallinnas. Koalitsiooni lõhkumise ettekäändeks toodi lasteaia kohatasu kaotamine – pealinnas, kus inimeste niigi muust Eestist kõrgema elatustaseme juures langetati lasteaiatasu 50 eurole ja alates teisest lapsest ning vähekindlustatud peredelt kohatasu ei küsitagi.
Sellist mängu mängides peab Reformierakonna ladvik inimesi ilmselt rumalateks. On ju teada, et teistes oravate juhitud omavalitsustes on väga kõrged lasteaia kohatasud. Näiteks Tartus, kus Reformierakond on järjest võimul olnud enam kui 25 aastat, maksab lasteaiakoht 81 ning Rae vallas suisa 133 eurot kuus. Ja kui sotsiaaldemokraadid esitasid üle-eelmisel nädalal riigikogus riigi lisaeelarvesse ettepaneku vabastada lasteaia kohatasu maksmisest kõik Eesti lapsevanemad, hääletas Reformierakond selle ettepaneku tuimalt maha. See tõestab, et lasteaia kohatasu kaotamine Tallinnas oligi vaid ettekääne koalitsiooni lõhkumiseks ja Keskerakonna võimu juurde tagasi toomiseks.
Veel hiljuti rääkis Pärtel Peeter Pere, et mõjuvõimuga kauplemises süüdi mõistetud erakonnal ega selle juhil ei tohiks olla kohta pealinna juhtimises. Ometi on Toompeal oravaparteilased ja ninasarviklased (Keskerakond – toim) juba mõnda aega üksteisele lähemale nihkunud. Kui mõned Reformierakonna liikmed väljendasid küll pahameelt, et riigikogu korruptsioonivastast komisjoni juhib korruptsioonikuritegudes süüdi mõistetud erakonna liige ja koguni parteijuhi abikaasa, siis Reformierakonna juht ja juhtumisi ka Eesti peaminister Kristen Michal ei näinud selles probleemi.
Liikumine tagasi, mitte edasi
Niisiis, täna Tallinna linnas aset leidev sobitub sellesse mustrisse ideaalselt. See pole juhus, vaid Reformierakonna juhtide valik. Valik, mis reedab noored, pered, emad, isad ja kõik ausad inimesed, kes lootsid, et meie pealinn liigub edasi, mitte tagasi. Tallinn aga väärib ausamat juhtimist kui see, mida Michal ja Kõlvart meile pakuvad.
Keskerakonna Tallinna juhtimisse tagasitoomisega ohverdab Michal meie riigi pealinna ja nullib oma erakonna madalat reitingut kompenseerides ära kõik senised pingutused, mida viimase pooleteise aasta jooksul on Tallinna võimustruktuuride puhastamiseks tehtud.
Olen lähedalt näinud, kuidas usalduse kaotanud erakonna juht Margus Tsahkna tegi ühe ebaratsionaalse ja erakonda kahjustava otsuse teise järel. Neid otsuseid polnud võimalik tavaloogikaga selgitada. Kõrvalseisjatele jäi mulje, et teda kannustas mingi hirm ja paistab, et nüüd on sama viirus halvanud ka oravate juhid.
Tõenäoliselt paneb ka Reformierakonna kõiki neid samme tegema hirm Eesti 200 lagunemise ees pärast kohalikke valimisi. Heal juhul tähendaks see Michalile vähemusvalitsuse juhtimist ning kehvema variandi puhul umbusalduse avaldamist riigikogu poolt. Ega siis jäägi muud üle, kui Eesti 200 lagunemise järel kaasatakse viimase õlekõrrena ka valitsusse Keskerakond, kes veel ainsana saab aidata Michalil võimul püsida.
Niisiis tuleb Michalil valitsuses juba täna Keskerakonna soovidega arvestada. Selle kõige valguses võib hakata paistma ka vastus küsimusele, mida on avalikkuses korduvalt tõstatatud: miks on Reformierakonna juht Ukraina ja Eesti julgeoleku teemadel sisuliselt nähtamatu. On väga tõenäoline, et Michali juhitud valitsuse otsustes või otsustamatustes saame näha veel rohkem vene häälte järgi orienteerumist. Kõlvarti partei pealinna juhtimisse tagasitoomine ongi ilmselt üks neist kokkuleppe tingimustest, millega Keskerakonna saadikud Michali valitsust riigikogus hoida aitavad.
Züleyxa Izmailova: kas peaminister loovutab linna korruptantidele, et ise võimul püsida?