Kalamaja päevad on olnud aastaid üks Põhja-Tallinna armastatumaid kogukonnasündmusi – hetk, mil avatakse mitte ainult hoovid, vaid ka südamed. See on olnud sümbol ühtehoidvast kogukonnast ja elavast linnaruumist. Sel aastal aastal näitas üks tilluke muffinilett, kui habras see kogukondlik ühisruum tegelikult on ja kuidas kohalikust vaimust sündinud algatuse liigne reeglistamine ja äristamine festivali algse eheduse bürokraatia rägastikku uputab.
Lugu algas siiralt ja lapselikult. 10 aastane Kalamaja poiss küpsetas muffineid ja asus neid oma kodu värava juures Kalamaja päevade ajal müüma nagu ta on seda teinud ilusa ilmaga ka varem väljaspool Kalamaja päevi. Sama hoovi lapsed, kellest noorimad nelja aastased olid letile ritta ladunud oma vanad mänguasjad. Muffin maksis ühe euro – ei midagi suurt, aga lapsele tähenduslik. See oli tema ettevõtlikkuse, loovuse ja julguse hetk. Ent äkitselt ilmus kohale festivali korraldaja ja nõudis laste müügilettide eest 35 eurot. Raha võeti vastu laste juuresolekul ja ägeda tooniga, mis jättis vanemate ja naabrite sõnul lapsed ärevaks ja kurvaks. Hiljem saabus väikse muffinimüüja naabrile ka ametlik kinnitus – tegu polnud trahvi, vaid „osalustasuga“.
Kujutage ette, 35 euro eest said kohalikud Kalamaja lapsed loa oma enda koduväravas müügiletti pidada. Seda lauset on mul isegi imelik kirjutada. Kuid millegipärast ei näinud festivali korraldajad pisikeste poepidajate müügilettide eest tasu küsimises mitte midagi taunimisväärset.
Kui lapsed peavad kogukonna festivalil oma kodu värava ees küpsetiste müümiseks maksma ebaproportsionaalselt suurt tasu, siis on sellel pildil midagi väga valesti. Ja küsimus pole pelgalt rahas. Küsimus on eetikas, õiglustundes ja selles, kellele kuulub kogukond – kas festivali korraldajal on tõesti õigus kohalikelt nende koduväravas sularaha nõuda?
Lastega ei mängi!
Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse ametniku sõnul on korraldajatel “absoluutne õigus” kehtestada oma reeglid kogu Kalamaja ulatuses. Selline lähenemine tekitab küsimusi õiguspärasuse ja kogukonna kaasamise kohta. Kas tõesti on võimalik, et üks MTÜ võib kehtestada reegleid ja nõuda tasusid ilma selge volituseta? On ebausutav, et õigus Kalamaja päevi korraldada annab mandaadi muuta kogu asum üheks äripiirkonnaks, kus kehtestatakse omaette maksusüsteem. Olgugi, et ajutiselt.
Laste ettevõtlikkuse ja loovuse toetamine on olnud meie ühiskonna üks alustalasid. Kui aga lapse initsiatiiv karistatakse rahalise nõudega, tekib küsimus: kas selline bürokraatlik ja kontrolliv keskkond on ikka see, mida kohalikud soovivad. Võib-olla soovitakse anda lastele õppetundi, et tasuta lõunaid pole olemas. Igatahes näeb see sama inetu välja nagu see kuidas Eesti Loto juht rohkem noori hasartmängude manu meelitada soovib.
Kalamaja päevade päevade puhul ikka rõhutanud, et festival on kogukonna poolt ja kogukonnale. Aga kui kogukonna liikmed tunnevad end survestatu ja karistatuna, kaotab festival oma algse mõtte. Eriti murettekitav on, kui sellised nõuded esitatakse lastele, kes soovivad lihtsalt kogukonnaelust osa võtta. Nähtus, mis nutisõltuvuse ja sellest tingitud sotsiaalse ärevuse foonil tänapäeva ühiskonnas aina haruldasem on.
Laste õigused ja heaolu peaksid olema meie ühiskonna prioriteet. ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab lapse õigust osaleda kultuurielus ja väljendada oma arvamust. Kui me takistame lapsi oma kodu ees muffineid müümast, rikume nende õigust kogukonnaelus osaleda.
Ise ei tohiks ametnikeks hakata
Murettekitav on asjaolu, et festivali korraldajad isegi vabandanud, vaid asusid sotsiaalmeedia kaudu vasturünnakule ja erinevaid paragrahve ette ladudes laste vabaduse piiramist õigustama ja juhtunust ärritatud kogukonna liikmeid hurjutama. Mis kogukonna sündmus see on, kus lapsi tuleb kaitsta täiskasvanute bürokraatia, mitte liiklusohu eest? Kui lapsi peetakse reeglite rikkumise allikaks, on aeg need reeglid ümber mõtestada.
Kogukonna tugevus peitub usalduses, koostöös ja vastastikuses austuses. Kui me asendame need väärtused omaalgatusliku kontrolli ja äärmusliku bürokraatiaga, kaotame midagi hindamatut. Kalamaja päevad peaksid olema rõõmu ja ühtekuuluvuse, mitte loovust lämmatava kontrolli sümbol.
Kutsun Kalamaja päevade korraldajaid ja Tallinna linna esindajaid sündmuse korraldamise põhimõtteid kohalike elanike huvidest ja lastele paremate võimaluste pakkumise ja nende vabaduste austamisest lähtuvalt üle vaadata. Ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes – näiteks selge, õiglane ja lastele erandit tegev kord, mis arusaadavalt kirjas ja ilma hirmu või häbistamiseta ellu viidav. See aitaks tagada, et kogukonnad jääks ka edaspidi elavaks, hoolivaks ja lapsi kaasavaks ning et noored pered ei peaks lastele vabaduse kogemuse võimaldamiseks Kalamajast minema kolima. Sest kui me ei suuda kaitsta 10 aastast muffineid müüvat last bürokraatia eest, siis millist kogukonda me siin õigupoolest ehitame?