Indrek Saar: Eesti film on saanud tiivad

Esimese nelja kuuga oli Eesti filme vaadatud kinos üle 357 000 korra, mis on rohkem kui ühelgi varasemal aastal kokku. Mais toimunud Cannes’i filmifestivalil tutvustati Eestit kui atraktiivset riiki filmivõteteks ning otsiti rahvusvahelist hüppelauda juba olemasolevatele filmidele. 

Punane vaip on kokku rullitud ja Cannes’i filmifestivali auhinnad jagatud. Kuigi ühtegi Eesti filmi ametlikus programmis ei olnud, linastusid „Seltsimees laps“ (režissöör Moonika Siimets), „Portugal“ (Lauri Lagle), „Eia jõulud Tondikakul“ (Anu Aun), „Morten lollide laeval“ (Kaspar Jancis, Riho Unt) ja äsja Eesti kinosaalidesse jõudnud „Tuliliilia“ (Maria Avdjuško) niinimetatud Cannes’i turul. Sellistel turulinastusel sõlmitaksegi kokkuleppeid filmide näitamiseks eelseisvatel festivalidel ning otsitakse võimalusi pääseda kinolevisse ka välismaal.

Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamiseks korraldati Cannesis ka kõrgetasemeline õhtusöök, kus osales sada Eesti filmivaldkonna jaoks kõige olulisemat isikut –nende seas ka filmifondide juhid, filmitegijad ja poliitika kujundajad. See, et nii paljud leidsid festivali tihedast kavast tee meie üritusele, on tõestuseks, et huvi Eesti vastu on suur.

Käesolev aasta on seda ka tõestanud. Ekraanidele on jõudnud palju häid ja mitmekesiseid filme. Lisaks tugevatele mängufilmidele nagu „Seltsimees laps“ väärivad kindlasti märkimist dokumentaalfilmid „Rodeo“ (Raimo Jõerand, Kiur Aarma) ja „Ahto. Unistuste jaht“ (Jaanis Valk) ning endiselt on tulemas EV100 juubeliprogrammi mängufilmid „Võta või jäta“ (Liina Triškina), „Põrgu Jaan“ (Kaur Kokk) ja juba nimetatud „Eia jõulud Tondikakul“.

Suund on nord

Film elab, kui sellele on vaatajaid. Filmide üle maailma nähtavaks tegemine ei pea aga alati käima klassikalise kinolevi kaudu. Just sel põhjusel toimub sel aastal üle maailma Eesti filmipäevi rohkemates riikides kui kunagi varem, viies meie kinoteosed Jaapanist Põhja-Ameerikani.

Eesti filmivaldkonna arengule aitab lisaks omal jõul toodetud filmidele kaasa ka kaastootmine ning koostööfilmide tootmine Eestis. Kaks aastat tagasi lõime filmide toetuskava „Film Estonia“, mille eesmärk on tuua Eestisse väliskapitalil tugineva filmide ja seriaalide tootmine. Sellest aastast oleme tõstnud fondi mahu poolelt miljonilt 2 miljoni euroni. 

„Film Estonia“ raames on saanud toetust Soome-Eesti-Rootsi mängufilm „Ikitie“, Soome seriaal „Sorjonen“ ja Taani animatsioon „Hodja Fra Port“. Praegu on käimas Rootsi teleseriaali „Hamilton“ võtted, kus Carl Hamiltoni osa mängib Jakob Oftebro (tuntud filmidest „Kon-tiki“, „Snowman“ jt).

Nagu ka toetuskava filmidest näha, on meil kõige suurem koostöö just Põhjamaadega. Võib öelda, et peaaegu mitte ühtegi Eesti filmi ei toodeta ilma, et mingil tasemel oleks kaasatud keegi Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast või Islandilt. Just need riigid moodustavad ka Põhjamaade Filmifondi (Nordic Film and TV Fund) ning oleme seadnud eesmärgi sellega liituda.

Eesti jaoks loob fondiga liitumine eelkõige võimaluse teha veelgi enam Põhjamaadega koostööd, taotleda toetust 11 miljoni euro suurusest eelarvest ning tulenevalt telekanalite osalemisest fondis saada ka võimalus laiemalt Põhjamaades oma filme ja telesarju levitada. 

Teiseks oluliseks koostööriigiks on filmivaldkond võtnud Suurbritannia ning Cannes’i festivalil toimunud kohtumistel peeti läbirääkimisi nii ühiseks filmide tootmiseks kui ka Eestisse filmima tulemiseks. Seejuures viidi esmakordselt ühisel seminaril kokku Eesti ja Ühendkuningriigi produtsendid, kellel avanes suurepärane võimalus arutada koostöövõimalusi. 

Suur aitäh publikule!

Filmide vaatamise rekord kinnitab, et Eesti publik armastab nii komöödiat kui ka tõsist filmi. „Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused“ tõi kinosaalidesse ligi 156 000 ja „Seltsimees laps“ üle 115 000 vaataja. Selle taga on stsenaristide, produtsentide ja režissööride meeletu töö ja visioon. 

Mis saakski filmitegijale olla suurem tunnustus kui see, et Eesti publik nende vaevaga tehtud töö omaks võtab? Nii jätkub vanadel filmigurudel indu, aga peale on kasvanud ka uus generatsioon, kes on suutnud ennast juba tõestada vägevate tegijatena. Näiteks Moonika Siimetsal on väljas juba mitu head filmi ning tema positiivne, edasiviiv ja lai vaade maailma asjadele on eeskujuks kõigile režissööridele. Tänu filmitoetuste tõusule saavad ka debütandid nüüd teha suurema eelarvega filme ning neid paremini publikule tutvustada. 

Eesti film on saanud tiivad ja ühiselt saame kaasa aidata sellele, et selle lend oleks võimalikult kõrge ja mõõtmatult kauge.

Foto: Erlend Štaub