Kalvi Kõva: stardiraha aitaks elluastujatel paremini jalad alla saada

Kalvi Kõva

Aeg, mil tuleb lapsepõlvega hüvasti jätta ja astuda täiskasvanuellu, on igaühe jaoks eriline. Tegu on omamoodi tormi ja tungi aastatega, mis pakuvad ridamisi uusi kogemusi ja unustamatuid elamusi, aga panevad noored inimesed ka tõsiste katsumuste ette. Nii on olnud põlvest põlve. Jah, võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga on üksjagu takistusi vähemaks jäänud, aga tänases kiiresti muutuvas ja keerulises maailmas pole sugugi lihtsam hakkama saada.

See, kuidas noorel „harjutusi iseseisvaks eluks“ välja tuleb, sõltub sageli tema pere võimalustest. Kui ikka rahapuudus kummitab, siis pole sugugi kõik teed valla. Küllap teab enamik meist mõnda hea peaga andekat noort, kelle koht pidanuks pärast gümnaasiumi olema ülikoolipingis, kuid kelle elutee võttis teise suuna. Viimasel neljal-viiel aastal hoogsalt kasvanud lapsetoetused koos muude lastele suunatud sammudega on küll toonud läbimurde võitluses laste vaesusega: süvavaesuses elavate laste arv läheneb nullile ja jõudsalt on paranenud kümnete tuhandete lastega perede elujärg. Teisalt hõreneb täiskasvanuikka jõudes oluliselt turvavõrgustik, mis on senini kaitset pakkunud. 18- või 19-aastaselt kaovad ära lapsetoetused ja tasuta koolitoit ning ka ravikindlustus, kui õppimise või tööl käimisega tuleb vahe sisse. Ka tasuta haridust ei jagu enam kõigile. 

Iseseisvat elu alustavad noored ongi majanduslikus mõttes kõige haavatavamad, sest reeglina pole neil ei säästusid ega muud vara.  Koheselt süveneb ebavõrdsus ka noorte endi seas. Selgelt kehvemas positsioonis on just vaesemates peredes kasvanud noored. Mõelgem kasvõi maalt või väiksematest linnadest pärit üliõpilastele, kel tuleb Tallinnas või Tartus endale turuhinnaga üürikorter muretseda. Ja ega ühiselamus elaminegi pole odav lõbu. Eestis on umbkaudu 100000 18–24-aastast noort, kellest 7000 elas 2016. aastal absoluutses vaesuses. Ka töötust esineb selles vanusegrupis kõige rohkem.

Seepärast ongi sotsiaaldemokraadid käinud välja noorte tuleviku fondi idee, et tagada iseseisva elu hakul olevatele noorele stardiraha ja seda ebavõrdsust siluda. Kui laps sirgub täiskasvanuks, siis saab ta fondi kogunenud summat kasutada õpingute rahastamiseks, oma elu sisseseadmiseks ja muuks vajalikuks. Tegu oleks riigi toel loodava lapse isikliku kogumisfondiga, kuhu kogutakse tema lapseea vältel raha, mis pannakse sarnaselt pensionifondidega kasvama. (Pangad ja kindlustusseltsid pakuvad ka täna laste tarbeks kogumisfonde, aga need ei ole menukad. Oma laste parema hariduse tarbeks säästab iga kümnes pere.) Ühe ettepaneku järgi võiks riigi igakuine panus sellesse fondi olla 10 eurot. Olukorras, kus esimese ja teise lapse toetus kerkib 2019. aasta jaanuaris praeguselt 55 eurolt 60 euroni, pean ma tulevikku investeerimist mõttekamaks kui tõsta näiteks mõne aasta pärast lapsetoetust veel 10 euro võrra.

Tulevikfondil oleks omakorda palju rohkem jumet siis, kui lähedased sinna vabatahtlikult ja kindlasti tulumaksuvabalt juurde maksaksid. Kui riigi 10 euro kõrval paneksid vanemad või teised lähisugulased fondi 20 eurot, siis oleks noorel 18-aastaseks saades koos 10000 euro suurune algkapital, millega iseseisvat elu alustada. Selle summa toel on kindlasti palju hõlpsam kõrghariduseni jõuda.  

Kriitikud leiavad nüüd, et antud fondi panustaksid vaid jõukad pered. Inglismaa kogemus oli teistsugune. Kui sealsed leiboristid enam kui kümme aastat tagasi sarnase fondi käivitasid, siis oli see populaarne just kehvemal järjel perede laste lähedaste ja iseäranis vanavanemate seas. Samuti ei lähe fondi ellu kutsumine ja töös hoidmine riigile üleliia kulukaks. Oleme välja arvutanud, et kui käia iga lapse eest riigikassast välja kümme eurot, siis tähendab see aastas 30 miljoni euro suurust lisakulu, mis on eelarvele igati jõukohane. 

Fondi üks lisaväärtusi on see, et ta õpetaks noortele nii vastutustunnet kui pikaajalisi sihte seadma, kuna nad teavad õige varakult, et tegu on nende oma rahaga. Isiklike säästude omamine arendab ühtlasi finantsilist kirjaoskust. Usun, et sellel fondil on potentsiaali aidata kaasa ka sündimuse suurendamisele. Esimese lapse sündi lükkavad noored pered edasi peamiselt seetõttu, et neil pole oma kodu ja puudub kindlus tuleviku ees. Arvestatav stardiraha kasvatab nii majanduslikku turvatunnet kui ka loodetavasti soovi lapsi saada.

Edasiste arutelude käigus selgub, kuidas fondi toimimist täpselt korraldada. Lahtisi otsi on üksjagu. Koos ekspertidega tuleb selgeks vaielda, kuidas jaotada riigi ja perede panust, kas anda fondi kogunenud summa kohe noorele kätte või jaotada seda pikema aja peale ja siduda teatud juhtudel õpingute tulemustega. 

Loodame, et tulevikufondi idee võetakse laiemalt omaks. Võrdsemate võimaluste tagamine ja  ebaõigluse tasandamine pole mitte ainult noorte, vaid kogu ühiskonna huvides. Liialt suured sissetulekute lõhed ja vaesuse nõiaringi jäämine pärsivad majanduskasvu ja kogu Eesti arengut. Tehkem siis nii, et ka kesistes majanduslikes oludes kasvanud noored saaksid täisikka jõudes jalad alla, et neil oleks lihtsam oma unistusi ellu viia. Investeerigem koos nii meie laste kui kogu riigi paremasse tulevikku.