Süda jõnksatab sees, kui keegi jälle ütleb, et võtaks õige eakamatelt inimestelt juhtimisõiguse ära. Just nii emotsionaalselt reageeris õiguskantsler Ülle Madise septembri keskel riigikogus, kui küsisin temalt, milliste probleemidega õiguskantsleri poole pöördutakse. Idee, et eakaid ei tohiks rooli lubada, on üks teema, mis aeg-ajalt tema töölauale jõuab.
«Mul on tulnud mitu korda seletada: palun ärge nii vägivaldselt inimestesse suhtuge. See, et kuskil juhtus õnnetus, milles osales ka eakas inimene, ei tähenda, et kõigil eakatel tuleks juhtimisõigus ära võtta või neid kimbutada. Mitte load ei juhi autot, inimene ikka,» lausus Ülle Madise. Ta juhtis tähelepanu sellele, et enamikus riikides antakse juhtimisõigus eluks ajaks. Usaldatakse inimeste endi vastutust ega sunnita neid pidevalt, süda sees värisemas, arstide vahet jooksma. Taas saab öelda, et õiguskantsler tegi nii ühemõttelise seisukohavõtuga oma ametile au.
Mõtteavaldused, et vanad inimesed on liikluses ohtlikud ja tuleks juhiloata jätta, tähendavad vanuselist diskrimineerimist, mis on suuresti tingitud arvajate peas valitsevatest eelarvamustest ja stereotüüpidest. Võib-olla ka vähesest empaatiast ja napist elukogemusest. Isegi kui inimesed ei eelda, et neid hakatakse otsekohe roolist eemaldama, on juba ainuüksi selliseid jutte kuulata häiriv ja valus.
Liikluses kujutavad endast suurimat ohtu ikka need, kes ületavad lubatud kiirust ja teevad riskantseid möödasõite, samuti roolijoodikud ja nutisõltlased, kes sõidu ajal oma telefoni näpivad. Kui palju on selliseid autojuhte eakate seas? Kindlasti neid leidub, aga mitu korda vähem kui nooremates vanuserühmades, näiteks kuni 26-aastaste hulgas. Kuigi eakate juhtide osa meie liikluspildis aina kasvab, kinnitab statistika, et üle 65-aastaste roolikeerajatega ei juhtu rohkem liiklusõnnetusi, kus inimesed kannatada saavad. Mõnede meediakajastuste põhjal kipub küll jääma vastupidine mulje.
Ma ei alahinda tõsiasja, et vanuse lisandudes suureneb oht sattuda terviserikke tõttu liiklusõnnetusse. Nagu ka seda, et vananemise üks kaasnäht on tähelepanuvõime halvenemine (mõistagi mitte kõigil), mis samuti võib kaasliiklejaid ohustada. Seepärast loobubki hulk kõrges eas või kehva tervisega inimesi mingil ajal ise rooli istumast. Oma vastutus on siin lähedastel: kui on teada, et isa või ema, vanaisa või vanaema tervis ei luba tal enam autot juhtida, siis tuleb see ära keelata.
Tähtis roll on ka perearstidel, kes on kohustatud kontrollima inimeste tervisenäitajaid ja vajaduse korral keelduma tervisetõendit pikendamast. Juhtusin hiljuti vestlema Eestisse pensionäripõlve veetma tulnud ja enne seda aastaid Soomes töötanud perearstiga. Tema sõnul ei tulnud Soomes kergekäeline tervisetõendi andmine kõne alla. Eraldi rõhutas ta seda, et igas vanuses on neid, kes rooli ei sobi.
Eesti teedel sõidab tuhandeid seitsmekümnendates, kaheksakümnendates ja isegi üheksakümnendates eluaastates mehi ja naisi. Enamjaolt saavad nad autojuhtimisega kenasti hakkama. Pole ka ime, kui seljataga on 50 või enamgi aastat kogemust. Ei maksa unustada, et paljudele eakatele on auto elutähtis tarbeese, milleta nad ei pääse poodi ega ametiasutustesse, kontserdile ega külla. Nii mõnigi haigete jalgadega inimene oleks autota maailmast ära lõigatud ja üksindusse määratud.
Kui hakata kampaania korras kõigilt 80+ või siis 85+ inimestelt luba ära võtma, siis tähendab see lisatööd omavalitsuste sotsiaaltöötajatele, kel tuleb hakata nende eest toidupoes käima ja neile transporti korraldama. See toob omakorda lisakulu linnade ja valdade eelarvetele.
Las aastates inimesed teevad oma sõidud neile tuttaval ja turvalisel marsruudil ära. Eakate inetu sildistamine ja neile kollektiivse vastuse veeretamine peaks lõppema.