Viimastes töökuulutustes pakutakse kaubakäitlejale omatöötaja soodustusi ja sporditoetust; objektijuhile kaasaegseid töövahendeid ja boonussüsteemi, munitsipaalpolitsei juhataja tervisepäevi. Ent see, milline on töötasu, pole kirjas.

Töökuulutustes on palk mõnikord „konkurentsivõimeline“, ent avalikku info, kas tegelikult üldse kandideerida tasuks, puudub.

Ei ole sugugi naeruväärne, et töötaja uurib, kas ta saab kolleegiga võrdset palka. Või et ühesugust tööd tegev naine tahab saada samasugust töötasu kui mees. Eesti firmades on sageli palgapoliitika hämar ning infot, kuidas kujuneb palk, töötaja teada ei saagi.

Eesti peaks 7. juuniks 2026 oma seadustesse üle võtma Euroopa Liidu direktiivi 2023/970 ehk palkade läbipaistvuse direktiivi, millele Kaja Kallase juhitav valitsus juba varasemalt „jah“ ütles.  Ent praegune Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus pooldab direktiivi jõustumise edasilükkamist kahe aasta võrra ning ümbertegemist.

Majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo sõnul suurendab direktiiv ettevõtjate halduskoormust.

Tegelikkuses,kes vähegi tänapäeval arvutit kasutada oskab, sellele ei tuleks direktiivist küll suurt tööd juurde.

Ning kui Keldo ütleb, et “pigem maksame trahve kui…”, siis trahve maksavad lõpuks ikka maksumaksjad!

Mida direktiiv nõutab? Tulevane töötasu ja tasustamise põhimõtted peavad olema selged, töötajal on õigus küsida kui palju saavad võrreldavat tööd tegevad mehed ja naised sooliselt eristatuna keskmiselt palka, suurem ettevõte peab palgalõhe statistikat jälgima ja kui see on üle 5% ja pole objektiivselt põhjendatav, siis olukorda muutma.

Selle direktiivi keskne mõte on päris lihtne: võrdse töö eest võrdne palk. Töötasu ei peaks sõltuma soost, vaid tööpanusest. Mulle näib, et see võiks olla vastuvõetav kriteerium ka tööandjatele, sest see motiveerib töötajaid ja loob õiglasema töökeskkonna. Sinu palk ei sõltu sinu soost, vaid panusest. Euroopalik ning lisaks kannab edasi põhiseaduse vaimu! Nimelt ütleb § 12, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Ometi näeme tööturul, et tegelikult ei ole võrdne kohtlemine sugugi saanud normaalsuseks ning sooline palgalõhe („rahvuskala“, ütles Marianne Mikko kenasti) on ikka tavaline.

Palkade läbipaistvus on Eesti kontekstis väga oluline, kuna meil ei ole palju tugevaid ametiühinguid ja töötaja on üsna kaitsetus positsioonis. Direktiivi alusel oleks töötajal õigus uurida, kui suur tema töötasu olema hakkab. Samuti ei tohi tööandja uurida, milline oli töötaja palk varem. Seegi kaitseb nõrgemat osapoolt.

Ometi võiksid ka tööandjad mõista, et motiveeritud töötaja on parim investeering ning kui inimene teab, et teda koheldakse lugupidavalt ja teda ei diskrimineerita, siis tema tööviljakus kasvab.

Ligi tuhandet naist koondava sotsiaaldemokraatliku ja feministliku organisatsiooni Naiskogu Kadri juhina kutsun üles valitsust naisi väärtustama töötajana, mitte vaid sünnitajana.