Viimasel ajal on ajakirjandus kajastanud kaht olulist teemat, mille seoseid paljud võib-olla esmapilgul ei taju, kuid mille mõju avaldub tervele Eestile. Pean silmas lugusid, mis käsitlevad Tallinna linna kosmiliste lubadustega koalitsioonilepingut ja riiklikku üldplaneeringut, mille kohaselt suureneb linnastumine ja äärealasid ootab ees hääbumine.
Tallinna linna uuest võimuliidust ning Keskerakonna ja Isamaa plaanidest on meedias palju juttu tehtud ning eelmisel nädalal sai koalitsioonileping ka kaante vahele. Minule kui Kagu-Eestist valitud saadikule tundus loetu kui ilus jõulumuinasjutt. Pidin end paar korda näpistama, mõistmaks, et see on päris.
Tasuta koht lasteaias, sünnitoetused 1000-10 000 eurot, pensionilisa 300 eurot, ranitsatoetus 500 eurot, tasuta ühistransport… Juba sellest loetelust piisab, et väiksema omavalitsuse elanik kadedaks teha. Leian, et säärane rahakülv ei ole riigimehelik samm just Eesti riigi terviklikku arengut silmas pidades.
Tallinnast kujuneb linnriik?
Ükskõik millisel Eesti linnal või vallal puuduvad võimalused vähegi võrdväärset pakkumist lauale panna ja see tähendab, et järjest rohkem inimesi hakkab koonduma Tallinna. Pealinnas elab enam kui 460 000 inimest ja viimase kümne aasta jooksul on see kasvanud rohkem kui 40 000 inimese võrra. Viimaste uudiste valguses prognoosin, et rahvaarv läheneb jõudsalt poole miljonini. Kes siis ei tahaks saada suuremaid toetusi! Iseasi on muidugi see, kas noored pered ja pensionärid ka päriselt Tallinna elama tulevad või vormistatakse enda kohalolek vaid rahvastikuregistri kandega ning jäädakse edasi kulutama päris elukoha teid-tänavaid ja teenuseid.
Kagu-Eestis jääb mediaanpalk vahemikku 1350-1400 eurot ja uskuge, pidevalt ots-otsaga kokku tulevad inimesed kasutavad iga võimaluste akent, et igakuist sissetulekut suurendada. Fiktiivsete sissekirjutuste arv suureneb hüppeliselt, mis tähendab seda, et väikelinnade ning Tallinnast ja Tartust kaugemale jäävate valdade – seal on inimeste väljavool kõige suurem – maksutulu ehk eelarve vähenevad.
See on omakorda aga suur põnts Eesti regionaalpoliitikale. Ühtpidi võib Tallinna linnajuhte mõista, sest omavalitsused konkureerivad omavahel ja igaüks üritab tekki enda poole tõmmata. Samas võiks Mihhail Kõlvartil ja Urmas Reinsalul olla ka laiem vaade meie riigis toimuvale – vähemalt sõnades on nad pidanud väikeste kogukondade väärtustamist väga oluliseks.
Majandusministeeriumis ettevalmistatav riiklik üldplaneering maalib Eestist aga üsna sünge pildi. Vähemalt nende vaatevinklist, kes väärtustavad elu väljaspool suurlinnu. Eestist on kujunemas sisuliselt Tallinna-nimeline linnriik, sest juba praegu on pooled töökohad kas Tallinnas või selle lähiümbruses. Näiteks praegustest maakonnakeskustest Valgast, Jõgevast, Põlvast, Kärdlast ja Raplast peaksid kava järgi saama piirkondlikud väikelinnad.
Olgem ausad, tänane valitsus on astunud omaltpoolt samme, et äärealadel elamine oleks võimalikult ebamugav. Riigiasutuste sulgemine, teenuste vähendamine ja maakondlike investeeringute kärpimine – need on vaid üksikud näited sellest, et peaminister Kristen Michali juhitav valitsus ei hooli Eesti riigi terviklikust arengust.
Viimane tõsiseltvõetav samm parandada omavalitsuste toimetulekut, võeti vastu siis, kui valitsuses olid sotsiaaldemokraadid. Nn Robin Hoodi nime kandev seadus tõstab järk-järgult suurema eakate osakaalu ja väiksema tööealiste keskmise sissetulekuga omavalitsuste tulusid, tagades neile laiapindsema tulubaasi kasvu.
Tasuta lasteaed üle Eesti
Mida saaks riik kiiremas korras teha nüüd, et Tallinna kasvamist peatada ja piirkondlikku ebavõrdsust vähendada? Alustada võiks sellest, et tühistada peamiselt vaid jõukate sissetulekuid suurendava tulumaksureformi ja suunata see raha selleks, et üle Eesti tagada tasuta koht lasteaias. Reformierakond on seda aastaid lubanud, kuid ei ole suutnud seda Tartus, kus omatakse linnapea positsiooni rohkem kui veerand sajandit, ega ka Tallinnas, kus veel hiljaaegu võimu teostati.
Näib, et tasuta lasteaiakoht kajastubki vaid Reformierakonna valimisprogrammis, seda täita ei olegi neil plaanis olnud.
Detsembrikuu teisel päeval hääletati riigikogus vastu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud eelnõule, millega oleks tagatud kogu riigis igale lapsele tasuta lasteaiakoht.
Kolmapäeval on Riigikogus kolmandal lugemisel 2026. aasta riigieelarve, millele mina vastu hääletan, sest see ei paku lahendusi eelpool tõstatatud, aga ka mitmele teisele probleemile.