USA riskikapitalist ja ettevõtja Nick Hanauer, kelle investeeringute hulka on kuulunud ka varajane panus Amazoni, alustab oma 2019. aastal peetud TED-kõne selge positsioneerimisega: “Ma olen kapitalist.” Ja lisab kohe juurde mõtte, mida kuulen üha sagedamini ka Eesti edukatelt ettevõtjatelt: stabiilne kapitalism vajab laiapõhjalist heaolu ja tugevat keskklassi. Seetõttu peavad “arukad kapitalistid” toetama poliitikaid, mis hoiavad tööjõu terve ja ühiskonna sidusa – sest sellest võidab ka ettevõtlus.

Ometi näib see loogika Reformierakonna juhtimisest mööda minevat: lubatakse korraga rohkem kindlustunnet ja paremaid võimalusi, ent samal ajal hoitakse kinni “madalate maksude” jutust. “Sinimustvalget visiooni” lugedes jääb mulje, et päris valitsemisplaani asemel pakutakse unistust ja rasked otsused lükatakse järgmise valitsuse lauale.  

See meenutab Rõivase peenhäälestamise narratiivi, kus suured valikud on justkui tehtud ja edasi tuleb ainult pisiparandusi. Me teame, kuhu selline eneserahulolu poliitiliselt viib. On kummaline, et Kristen Michali juhtimisel näib Reformierakond taaskord samale rehale astuvat: visioon on steroididel ja loosungid kõvad, aga raskete otsuste ja ausa rahandusplaani asemel veidrad mõtteharjutused ja riigikaukast sadade miljonite vastutustundetu kulutamine Justkui valmistudes mitte võitma, vaid lahkuma, jättes koristamise “rõõmu” järgmistele.   

Kui ühel päeval rahastab valitsus maksumaksja rahast kriisilende, aga teisel selgub, et kindlustusturg on võimeline riski ise katma, tekib õigustatud küsimus, kas rahaotsused tulevad põhimõtetest või pealkirjailust. Kütuseaktsiisi puhul piisas Isamaa ja Keskerakonna pressiteatest, kui valitsus juba arutama asus ja järgmise päeva pressikonverentsil otsusega välja tuli.

Selles kontekstis on “emade tulumaks” kõnekas: pealkirjas kõlab see kui toetus, sisuliselt on tegu maksuerandiga, mis hoopis kasvatab ebavõrdsust – mida kõrgem tulu, seda suurem võit eurodes. Idee on sisuliselt halb ja läbimõtlemata peamiselt kolmel põhjusel.

Tegu on tagurpidi lastetusmaksuga. Kuigi juriidiliselt ei kehtestata eraldi lastetusmaksu, tähendab vaid emadele suunatud tulumaksuerand sisuliselt seda, et osa inimesi maksab sama tulu pealt vähem ja kõik ülejäänud rohkem – maksukoormus erineb mitte sissetuleku, vaid staatuse järgi.

Idee on regressiivne ja ebaefektiivne. Mida kõrgem ema sissetulek, seda suurem on maksuvõit, samas kui väiksema teenistusega emadele on mõju pea olematu ega leevenda kõige raskemas olukorras perede, sh üksikvanemate elukallidusega toimetulekut.

Katmata kulu ja vale siht 

Maksuerand tekitab vältimatu eelarvekulu, kuid katteallikaid ja mõjuhinnangut pole lahti kirjutatud. See ei lahenda emaduslõivu tegelikke põhjuseid – Ewa Cukrowska-Torzewska ja Anna Matysiaki poolt 2020 aastal läbi viidud metaanalüüsi järgi tekib emaduslõiv eeskätt karjäärikatkestustest ja liikumisest paindlikematesse, kuid madalamalt tasustatud ametitesse.

Metaanalüüs ei soovita sellist maksulahendust, vaid kirjeldab emade palgalõhe peamiseid tekkemehhanisme ning hindab (Eesti olusid arvestamata) emaduslõivu koondkeskmiseks 3,6–3,8%, kuid ettepaneku tegija tõstis selle näitaja süstemaatilise ja objektiivse hinnanguta, ilma katteallikateta, ilma mõju- ja riskianalüüsita, lihtsalt meelevaldselt emadest hoolimise sildi all Eesti maksupoliitika retseptiks. 

Samas ütleb metaanalüüs otse, et väikseim emaduslõiv on Põhjamaade sotsiaaldemokraatlikus klastris: ,Taanis, Soomes, Rootsis, kus poliitikad toetavad töö- ja pereelu ühitamist ning soolist võrdsust – mitte soopõhiste ja laste arvust sõltuvate orbanistlike maksueranditega, vaid teenuste parema kättesaadavuse ja võimaluste kaudu. 

Kui valitsus paneb võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse seadused sahtlisse, kujundab olulisi otsustuskogusid meestekeskesketeks ning jätab 11 800 absoluutses vaesuses ja 15 176 elatisraha ootel last aastateks ripakile, paistab mure laste saamisega tekkiva emaduslõivu pärast vaid näitemänguna, sest väärtustest vaid räägitakse, aga ebavõrdsust päriselt vähendavaid otsuseid ei tehta.

Mida lähemale valimistele, seda rohkem mikrolubadusi

Nick Hanaueri mõte on lihtne: turumajandus saab hästi toimida vaid solidaarses ühiskonnas ja laiapindse heaolu toel – kui edust saavad osa paljud, mitte vähesed. See pole ideoloogia, vaid praktiline majandusloogika: toimiv haridus, tervishoid, hoolekanne, kultuur ja taristu hoiavad inimesed töövõimelistena, kasvatavad heaolu ja tootlikkust ning loovad siseturu kindlust. Eesti maksusüsteemi tugevuseks on pikalt peetud lihtsust ja väheseid erandeid. Juba pikalt on teada, et nn peenhäälestamine ei kata teenuste rahastamise struktuurseid puudujääke. Kui tahame Põhjamaade moodi vastupidavat majandust, tuleb maksubaasi teadlikult ümber suunata: soodustada töö tegemist, maksustada saastamist ja tervisekahju ning samal ajal hoida kultuur ja haridus kättesaadavana, sest need pole kuluartiklid, vaid ühiskonna sidususe ja loovuse investeeringud. 

Kui Sotsiaaldemokraadid aasta tagasi valitsusest minema saadeti, põhjendas Michal seda vajadusega teha suuri ja tähtsaid otsuseid. Kas teile meenub mõni? Otsuste asemel oleme näinud pressiteateid nõuandvate kogude kokkukutsumisest ja mikropoliitilisi “mõtteharjutusi”, mis pealkirjana kõlavad hästi, kuid jätavad vastamata kaks kõige olulisemat küsimust, millise teenuse arvel see tuleb ja kuidas see tegelikult inimesi aitab. 

Ilmselt näemegi järgmiste valimisteni valitsuselt veel ridamisi mõttevälgatusi edastavaid peakirju. Nii juhtub, kui arvatakse, et riik on korda tehtud või kui lihtsalt pole julgust teha päris otsuseid, leida vajalikele teenustele rahastust, vähendada ilmajäetust ja anda inimestele lootust, sest olgem ausad, tänast ja homset Eestit ei saa juhtida nii, et visioon on küll sinimustvalge, aga eelarve on punases.

Züleyxa Izmailova: emade tulumaks on mikropoliitiline mõtteharjutus, mitte suur otsus