Viimastel kuudel on Eesti poliitilises debatis jäänud kõlama lihtne loosung: kärbime miljardeid ja majandus hakkab kasvama. Paraku ei tee loosung veel majanduspoliitikat.
Kui riigieelarve puudujääk on ligi kaks miljardit eurot, siis lubadus samal ajal makse alandada, miljard eurot vähem koguda ja kolm miljardit kärpida ei ole tõsiseltvõetav majandusplaan. Sellises mahus kärpeid oleks võimalik teha vaid pensionide, tervishoiu, hariduse ja julgeoleku arvelt.
Aga sama küsimus tuleb esitada ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Kas vald muutub rikkamaks siis, kui lõpetame investeerimise, lükkame teede remondi edasi, hoiame koolide ja lasteaedade kulud miinimumis ning kärbime teenuseid? Need küsimused on praegugi arutusel, kui pannakse juba tasapisi kokku järgmise aasta eelarvet.
Ükski vald ei saa rikkaks lihtsalt selle pärast, et ta kulutab võimalikult vähe.
Inimesed ei vali elukohta ainult selle järgi, milline on valla või linna eelarve ülejääk. Nad tahavad elada kohas, kus on korralikud teed ja tänavad, hea kool ja lasteaed, turvaline elukeskkond, sportimisvõimalused, toimiv ühistransport ja mõistlikult korraldatud avalikud teenused.
Sama kehtib ettevõtjate kohta. Ettevõte ei vaata ainult seda, kui madalad on maksud. Vaadatakse ka teid, ühendusi, energiavarustust, tööjõu kättesaadavust, lasteaedade ja koolide olemasolu ning seda, kas piirkonnas on hea elada. Omavalitsuse investeering ei ole seega ainult kulu, vaid see on investeering piirkonna majandusse ja tulevikku.
Kambja vald on selle hea näide, aga kasvav omavalitsus ei tähenda automaatselt rikast valda. Oleme Eesti üks kiiremini kasvavaid omavalitsusi. Meie rahvaarv kasvab, siia tuleb uusi peresid ja ettevõtteid ning nõudlus avalike teenuste järele suureneb.
Iga uus elanik tähendab lisaks tulumaksule ka vajadust uute ja paremate teenuste järele. Vaja on korras teid, tänavavalgustust, lasteaia- ja koolikohti, mänguväljakuid, spordivõimalusi, vee- ja kanalisatsioonilahendusi ning turvalist avalikku ruumi. Kui soovime, et Kambja vald oleks koht, kuhu inimesed tahavad tulla ja kus nad tahavad oma lapsi kasvatada, siis ei saa arengut peatada põhjendusega, et hoiame kulud miinimumis.
Meil on küll tugev eelarve ja vaikselt kasvav maksubaas, kuid investeeringuteks ei ole ikkagi raha piisavalt. Tegelikult on vajadused alati suuremad kui võimalused.
Ka Kambja vallas tuleb teha raskeid valikuid: milline tee korda teha esimesena, milline hoone vajab remonti, kuhu rajada uus taristu ja milline investeering peab veel ootama. See ongi vastutustundlik eelarvepoliitika.
Kokku tuleb hoida, aga kokku ei saa hoida elanike arvelt.
Me peame otsima dubleerimist, muutma töökorraldust tõhusamaks, vähendama bürokraatiat ja vaatama ausalt üle, millele avalikku raha kulutame. Seda tuleb teha nii riigis kui ka omavalitsustes. Aga kokkuhoid peab vabastama raha olulisemateks asjadeks, mitte olema eesmärk omaette.
Kui vald jätab kümme aastat tee remontimata, ei ole ta selle kokkuhoiu võrra rikkam. Tõenäoliselt maksab ta hiljem lihtsalt rohkem. Kui avalik ruum laguneb, väheneb piirkonna atraktiivsus ning lõpuks kannatab ka kinnisvara väärtus ja ettevõtluskeskkond. Seetõttu peaksime rääkima valla kulude kõrval ka sellest, mida selle raha eest saavutatakse.
Paraku toimib ka kasvava omavalitsuse paradoks: mida edukamalt vald kasvab, seda rohkem tuleb investeerida. Uued inimesed toovad küll rohkem maksutulu, kuid nad toovad kaasa ka suurema vajaduse teenuste ja taristu järele, mille kulud jooksevad tuludest tihti eest. Seetõttu ei saa omavalitsuse rikkust mõõta ainult eelarve ülejäägi või elanike arvu kasvuga.
Sama loogika kehtib kogu riigi majanduses.
Me ei saa kasvatada majandust ainult kärpides. Majandus kasvab siis, kui investeerime inimestesse, teadmistesse, taristusse, energiasse ja ettevõtlusse. Riik peab looma eeldused, et ettevõtted saaksid investeerida ja inimesed tahaksid siin töötada, elada ning lapsi kasvatada.
Küsimus ei peaks olema, kuidas teha vald võimalikult odavaks. Küsimus peaks olema, kuidas teha vald võimalikult heaks. Sest inimene ei taha elada kõige odavamalt juhitud vallas. Ta tahab elada kõige paremas elukeskkonnas ja selle nimel tulebki nii valitutel kui ka ametnikel pingutada. Iga päev.