Linnavalitsus esitles eelmisel nädalal Turu tänava uut projekti. Kui eelmine projekt oli tasemel, kus Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid olid 20 aastat tagasi, siis uuendatud projekt viib meid selgelt 50 aastat ajas tagasi. Tol ajal ei olnud veel kogemust sellega, millist mõju liigne
autoliiklus põhjustab või millised positiivsed mõjud toob kaasa väljaarendatud ja toetatud rattaliiklus, kuid need on praeguseks reaalsete näidetega väga hästi tõestatud nii Euroopas kui üle maailma. Kui 50 aastat tagasi võis planeerijatele ja otsustajatele veel andeks anda, et nad oma parimate teadmiste põhjal valisid autokesksed lahendused, siis praegune valik on häbiväärne ja tagurlik, mis kahjustab Tartu arengut Eesti meeldivaima elukeskkonnaga linnaks.

Uus projekt arvestab 40 km/h kiiruspiirangu kaotamisega ja näeb ette sõiduradade laiendamise. Kuigi abilinnapea ei julge seda avalikkuses veel välja öelda (nagu ta ei julgenud avalikult öelda, et sooviks rattaringluse sulgemist), näitavad tema varasemad väljaütlemised selgelt, et ta pooldab Turu tänaval 50 km/h kiiruspiirangut. Kui teemat majanduskomisjonis arutati eelmisel aastal ja me saatsime kirja kümme väga sarnast näidet Põhja-Euroopa linnade 2+2 sõidurajaga tänavatest, kus kehtib 40 km/h piirang, ei vastanud keegi. Kui tehti ettekanne, mis selgitas, et 40 km/h kiiruspiirang tagab puhtalt füüsikaseaduste tõttu tegelikult suurema läbilaskevõime kui 50 km/h piirang, suhtuti sellesse „uskumatusega“. Kui füüsikat ei usuta, võib sama hästi uskuda, et Maa on lame.

Need on samad inimesed, kes võitlesid Sõpruse silla 2+2 sõidurajaga lahenduse eest, kuigi liiklusspetsialistid ütlesid, et ka väiksema sõiduradade arvuga on silla läbilaskevõime täiesti piisav, sest kitsaskohad on ristmikel. Need inimesed raiskasid miljoneid eurosid meie linna raha ebavajalike sõiduradade peale ja pakkusid samal ajal välja 40 000 euro suurust kokkuhoidu vastvalminud raudteealuste tunnelite kitsamaks tegemisega, mis oleks tähendanud, et need ei vastaks elementaarsetele ohutusstandarditele. Need on samad inimesed, kes põhjustasid absurdse olukorra Kroonuaia tänaval, kus ühesuunaline sõidutee on sama lai kui Vanemuise tänava kahesuunalise lõigu sõidutee ja kus ratturite jaoks „pole ruumi“. Samad inimesed, kes kurtsid selle üle, et kaks bussi ei mahtuvat Sõpruse sillal kõrvuti sõitma — isegi kui bussifirma kinnitas, et mahuvad küll — ning ilmselgelt osutus see hirm alusetuks. Kas neil pole vähimatki häbitunnet kõigi nende kordade pärast, mil nende ekslikkus on tõestatud? Kas neil puudub väärikus mõistmaks, millal on aeg astuda tagasi või end harida? Kahjuks on nad nii kinni oma mõtteviisis, et ei ole valmis avama silmi reaalsetele eeskujudele, kuidas Tartu liikuvust saaks muuta vähem autokeskseks. Selline liikuvuskorraldus toetaks tugevat südalinna, vähendaks mürataset, suurendaks turvalisust, eriti laste jaoks, vähendaks autoliikluse mahtu ning lühendaks sõiduaega neile, kes tõesti peavad autoga sõitma.

Kogu asja iroonia seisneb selles, et see autokeskne lähenemine viib tulevastel aastatel kõige kindlamalt ummikuteni. Me näeme juba praegu teatud kohtades pudelikaelte tekkimist, mida me ei saa leevendada tänavate laiendamise kaudu, sest ruumi selleks kesklinnas ei ole. Seega, kui me ei paku alternatiivseid liikumisviise ja autokasutus kasvab edasi, on ummikud garanteeritud. Kui ehitame juurde ringteid ja samal ajal ei muuda kesklinna inimsõbralikuks, hakkavad inimesed kesklinna lihtsalt vältima ja kesklinna ettevõtetel läheb halvemini. Juba praegu otsustavad inimesed kesklinnas mitte elada, sest seda peetakse mürarikkaks ja ebameeldivaks, kuid mis lahendust pakub linnavalitsus müra probleemile? Müra levikut saab küll varjestamisega vähendada, kuid loodetavasti ei hakka me kesklinna müraseinu püstitama. Teine võimalus on autopargi väljavahetamine, kuid umbes 40 km/h kiirusel ületab auto rehvimüra mootorimüra ehk elektriauto ei ole enam vaiksem. Jäävadki ainult sõidukiiruse ja sõidukite hulga vähendamine, kuid kummagi meetmega ei soovi linnavalitsus tegeleda. Vastupidi, linn soovib meie tervist jätkuvalt ja üha enam kahjustada ning suurte tänavate äärseid elanikke lahkuma sundida. Eriti kõnekas on fakt, et linn rikub seejuures riiklikult kehtestatud müra piirväärtusi ja jätkab teadlikult seaduserikkumist eirates iseenda müra vähendamise arengukava. Selline seaduse ja inimeste tervisega hoolimatult ümber käiv linnavalitsus on meil kahjuks.

Eelmisel nädalal tegi Belgia peamine ülikoolilinn Leuven, mis on suuruselt Tartuga vägagi võrreldav, analüüsi oma kümnendi eest kehtestatud suurte autoliikluspiirangute kohta. Autod ei saanud enam kesklinnast läbi sõita ega liikuda kesklinna eri osade vahel Tulemuseks oli see, et peaaegu pooled inimestest sõidavad kesklinna jalgrattaga, ummikuid ei ole ning äripindade täituvus on kasvanud, samal ajal kui piirkonnas tervikuna on näitaja langenud.

Kui külastasin Rootsis Linköpingit — linna, mille kliima on Tartuga sarnane —, olin väga üllatunud autode peaaegu täieliku puudumise üle linnas. Samas olid autovabad tänavad inimesi täis, katusega rattaparklad olid kõikjal olemas ja need olid tihedas kasutuses. See on terav kontrast Tartuga, kus Riia ja Turu tänaval on liiklusintensiivsus suurema osa päevast nii suur, et sellest tingitud müra pärast ei saa tänaval teise inimesega rääkida ilma karjumata.

Sajad ja tuhanded Põhja- ja Lääne-Euroopa linnad on oma liiklus- ja liikuvusplaneerimises teinud väga ulatuslikke muudatusi viimase 10–20 aasta jooksul ja valdav osa on sellega rahul, kuigi esialgne vastuseis oli tuntav. Leuvenis näiteks oli väga häälekas vähemus ümberkorralduste vastu, kuid praeguseks on suur enamus elanikkonnast uue lahenduse poolt. Nii näeme ka Tartus, et tegelikult on vähemus autokesksuse vähendamise ja alternatiivsete liikumisviiside arendamise vastu, kuid nad on väga häälekad. Uuringud, mis küsitlevad kõiki tartlasi, näitavad enamuse poolehoidu eeskätt kergliiklejate taristu arendamisele.

Kõnekad näited autokeskse liiklusplaneerimise tulemusest on Ameerika Ühendriikidest, kus vanalinnad on enamasti lammutatud kesklinna läbivate laiemate kiirteede tarbeks, kuid ummikuid on ikka. Neis linnades pole enam hinge ega identiteeti. Tartul on ikka veel väga selge ja armas identiteet ning tark liiklus- ja liikuvusplaneerimine aitaks oluliselt kaasa selle edasisele arendamisele, muutes Tartu veelgi hubasemaks ja meeldivamaks elukeskkonnaks. Ärgem laskem mõnel oma reaalsuses elaval otsustajal seda kõigi teiste jaoks ära rikkuda!