Küsimus on selles, milline peaks olema Eesti tuleviku maksustruktuur. Lähiaastatel tähendab see minu arvates eelkõige klassikalise ettevõtte tulumaksu järk-järgulist tagasitoomist koos sotsiaalmaksu langetamisega. See nihutaks osa maksukoormusest tööjõult kapitalile, jättes samal ajal riigieelarvele vähemalt väikese positiivse mõju.
Aastakümneid on Eesti poliitikas olnud üsna vaikiv kokkulepe, et madalad maksud, kiire majanduskasv ja väike riik ongi loomulik arengumudel. See mõtteviis sündis 1990ndatel, kui Eesti eesmärk oli kiiresti Läänele järele jõuda ning majanduskasvu peeti peamiseks mõõdupuuks, mille järgi riigi edu hinnata.
Toonases Eestis oli see loogiline strateegia. Riik oli alles taasiseseisvunud, majandus värskelt kokku varisenud ning peamine eesmärk oli kapitali meelitada, ettevõtlust kasvatada ja võimalikult kiiresti rikkust luua. Selle loogika järgi kujunes välja ka Eesti maksustruktuur: riik hakkas toetuma eelkõige tööjõu- ja tarbimismaksudele, samal ajal kui vara ja kapitali maksustati tagasihoidlikult. Põhjus oli üsna lihtne – Eestis lihtsalt ei olnud veel sellises mahus vara ja kapitali, mille maksustamine oleks riigile märkimisväärset tulu toonud.
Pikka aega see mudel toimis. Majandus kasvas kiiresti, palgad tõusid ning osa ühiskonnast suutis koguda vara ja saavutada majandusliku kindlustunde. Vanem põlvkond jõudis osta kodu ajal, mil kinnisvara hinnad olid võrreldes sissetulekutega märksa madalamad kui täna. Samal ajal kasvas kinnisvara väärtus järgmiste kümnendite jooksul märkimisväärselt, kasvatades olemasolevate omanike jõukust peaaegu automaatselt.
Kuid Eesti ei ela enam 1990ndate tingimustes.
Eesti riigivõlg võib järgmise kümne aasta jooksul peaaegu kahekordistuda
Vananev ühiskond, kasvavad kaitsekulud, surve tervishoiule, regionaalne ebavõrdsus, aeglustuv majanduskasv ja pidevad kriisid avaldavad riigieelarvele aina suuremat survet. Kui praegused trendid jätkuvad, võib Eesti riigivõlg järgmise kümne aasta jooksul peaaegu kahekordistuda.
Samas käsitletakse Eestis madalaid makse endiselt peaaegu nagu majanduslikku loodusseadust. Nagu viiks kõrgem maksukoormus automaatselt stagnatsiooni või vaesumiseni. Aga see loogika ei pea eriti hästi paika isegi meie lähimate naabrite näitel. Kui madalad maksud tähendaksid automaatselt tugevat majandust, oleksid meie põhjanaabrid ammu elatustasemelt võrreldavad Põhja-Koreaga.
Probleem ei ole enam lihtsalt maksude suuruses, vaid selles, et praegune maksustruktuur ei vasta enam sellele, kuidas rikkus tänapäeva ühiskonnas koguneb.
Järjest suurem osa rikkusest koguneb varadesse, samal ajal kui noorem põlvkond siseneb täiesti teistsugusesse majanduslikku reaalsusesse kui nende vanemad. Kuigi palgad on kõrgemad kui kunagi varem, on eluaseme hinnad kasvanud neist veel kiiremini. Sama sissetuleku eest saab täna peaaegu poole vähem elamispinda kui näiteks 2000ndate alguses. Kõrgem võlakoormus ja kallim eluase muudavad vara kogumise aeglasemaks ning majandusliku ebakindluse suuremaks.
Samal ajal ei põhine suur osa tänapäevasest jõukusest enam klassikalisel palgatööl. Väga jõukad inimesed elavad üha rohkem varadest, mille väärtus ajas kasvab. Rahvusvaheliselt tuntud “buy, borrow, die” skeem põhineb loogikal, kus vara ei realiseerita traditsioonilise tuluna, vaid seda kasutatakse tagatisena pangalaenuks, millega oma elustiili rahastada. See võimaldab jõukamal inimesel vältida tulumaksu peaaegu täielikult ning maksta selle asemel pangale märksa väiksemat intressi.
Põhiraskust kannavad inimesed, kellel on kõige vähem võimalusi sellest kõrvale liikuda
See vastuolu peegeldub ka inimeste suhtumises maksudesse. Kui suurem osa maksukoormusest langeb jätkuvalt töötamisele, tarbimisele ja igapäevasele hakkamasaamisele, tekib paratamatult tunne, et süsteemi põhiraskust kannavad inimesed, kellel on kõige vähem võimalusi sellest kõrvale liikuda.
Automaksu ümber tekkinud pahameel peegeldas seda eriti hästi. Reformierakonna loogika taandus sisuliselt sõnumile: “maksad oma Porsche eest, maksad oma Passati eest”. Aga väga paljude inimeste jaoks ei ole auto Eestis luksus, vaid praktiline vajadus – eriti väljaspool suuremaid linnu. Seetõttu tajuti automaksu järjekordse kuluna, mis langeb eelkõige keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste õlgadele. Paljudele jäi sellest mulje, et isegi siis, kui Eestis lõpuks hakatakse rohkem vara maksustama, kujundatakse süsteem ikkagi võimalikult regressiivseks.
Ka Arenguseire Keskuse raport “Tulevikukindel maksustruktuur: stsenaariumid aastani 2035” osutab sellele, et Eesti praegune maksustruktuur ei pruugi järgmise kümnendi survele enam vastu pidada.
Minu hinnangul tähendab see, et Eesti järgmine suur maksudebatt ei saa enam piirduda küsimusega, kas mõnda olemasolevat maksu tuleks veidi tõsta või langetada. Küsimus on selles, milline peaks olema Eesti tuleviku maksustruktuur.
Tuleb tõsiselt arutada pärandimaksu kehtestamist
Lähiaastatel tähendab see minu arvates eelkõige klassikalise ettevõtte tulumaksu järk-järgulist tagasitoomist koos sotsiaalmaksu langetamisega. See nihutaks osa maksukoormusest tööjõult kapitalile, jättes samal ajal riigieelarvele vähemalt väikese positiivse mõju. Lisaks tuleb tõsiselt arutada pärandimaksu kehtestamist kõrge maksuvaba miinimumiga, et see puudutaks eelkõige suuremate varade põlvkondlikku koondumist, mitte tavaliste inimeste kodusid või sääste.
Pikemas perspektiivis muutub tõenäoliselt vältimatuks ka kinnisvaramaksu kehtestamine. Sellise süsteemi loomine võtab aastaid ning eeldab väga selget põhimõtet, et inimese kodu peab jääma täielikult või peaaegu täielikult maksuvabaks. Küsimus ei ole kodu omamise karistamises, vaid selles, kuidas piirata olukorda, kus kodu nähakse järjest rohkem investeerimisvara, mitte elukohana.
Eestit ootab ees seni suurim maksudebatt mitte sellepärast, et poliitikud oleksid järsku ideoloogilisemaks muutunud, vaid sellepärast, et vana majanduslik kokkulepe ei suuda enam vastata küsimusele, kelle huvides meie majandusmudel tegelikult toimib.