Andre Hanimägi keskendus riigikogu ees peetud kõnes eluaseme kättesaadavuse parandamisele – riigil tuleb sekkuda olukorras, kus oma kodu soetamine või üüri tasumine pole järjest suuremale hulgale inimestele jõukohane.

Tänaseid kinnisvarahindu, eriti Tallinnas ja Tartus vaadates on tõenäoliselt igaüks meist küsinud: kes küll jõuab neid eluasemeid endale lubada? Eurostati andmetel on Eesti kinnisvarahinnad viimase 15 aasta jooksul kasvanud enam kui kolm korda – see on kogu Euroopa Liidu suurim tõus. Kui Euroopa keskmine hinnatõus oli samal ajal ligi 54 protsenti, siis Eestis ulatus see 230 protsendini.

Paraku ei ole sissetulekud samas tempos kasvanud. Eluasemekulude osakaal inimeste sissetulekutes on Eestis kiiresti suurenenud. Eurostati metoodika loeb  kriitiliseks piiriks seda, kui eluasemekulud moodustavad üle 40 protsenti leibkonna sissetulekust. 2023. aastal oli 12,7 protsenti Eesti leibkondadest sellise  koorma all – ja see osakaal on tõusuteel.

Tartu Ülikooli linnageograafia kaasprofessor Anneli Kährik ütleb otse: „Me tüürime kinnisvara hinnas esirinda, aga sissetulekud ei jõua sellele järele.“ See ei ole ainult Tallinna või Tartu mure. See on riiklik mure, sest järjest rohkem inimesi ei näe Eestis võimalust rajada oma kodu. Ka väike korter käib üle jõu. Tallinnas on korteri keskmine ruutmeetrihind ligi 3000 eurot, samal ajal on keskmine brutopalk pealinnas ca 2300 eurot. 38 protsendile tallinlastest ei ole kodu kättesaadav.

Kõige keerulisemas olukorras on noored ja madalama sissetulekuga inimesed. Kui nad peavad kodu üürima turutingimustel, võib see neelata kuni 100 protsenti nende igakuisest sissetulekust. Pank ei pruugi laenu anda, sääste ei kogune, aga elada on ju vaja. Selle tulemusel lükkub edasi pere loomine ja ka laste sünd. Koduturu olukord mõjutab seega sündimust, kogukonna stabiilsust ja inimeste usaldust riigi vastu.

Kõik see viib meid järelduseni: eluasemeturule sisenemine on muutunud riskantseks ettevõtmiseks. Kui elamiskulud söövad suure osa sissetulekust ära, jääb vähem raha haridusele, huvitegevusele, tervisele – ja tulevikule.

Selline seis ei ole juhus, vaid süsteemsete otsuste ja tegemata jätmiste tagajärg. Turujõud üksi ei loo õiglast eluasemepoliitikat. Kui me ei sekku, süveneb ruumiline ja sotsiaalne segregatsioon – linn jaguneb piirkondadeks, kus elavad kas väga jõukad või väga vaesed. See mõjub negatiivselt ka haridusele, tööhõivele ja lõpuks ka sündimusele.

Olukorda on võimalik muuta. Teadlased on pakkunud ka mitmeid soovitusi: linnamaa teadlikum kasutus, detailplaneeringutes taskukohaste kodude kavandamine, mittetulunduslikud eluasememudelid, maksutõkked tühjade arenduskruntide omanikele ja avaliku sektori eluasemefondid.

Jah, linnadel on roll. Näiteks Tallinnal, kes saab planeeringutega paljut muuta.

Kuid: see ei ole ainult linna, vaid eelkõige riigi vastutus. Läti teatas eelmisel aastal, et Läti riigile kuuluv kinnisvarafirma kavatseb koostöös Euroopa Investeerimispangaga rajada Lätti vähemalt 1000 korterit, mille koguinvesteering ulatub 100 miljoni euroni. Plaanitavad üürikorterid on mõeldud noorte ekspertide ja nende perede jaoks. Meil aga kostitatakse ostjaid ja ehitajaid käibemaksutõusuga.

Eestis on vaja selget riigi signaali ja juhtrolli, et see küsimus on oluline. Noored pered ei tohiks kolida Eestist ära lihtsalt seetõttu, et siin pole kodu kättesaadav.

Me vajame riiklikku eluasemestrateegiat, kus tuleb selgelt analüüsida ja otsustada, kuidas riik saab oma maad, eriti Tallinnas, otstarbekamalt kasutada kui lihtsalt ära müüa kiireks rahaks.  Arutada tuleb ka seda, kas ja kuidas reguleerida uusarendustes soodsa hinnaklassi kodude osakaalu. Samuti tuleb elavdada ka vähem atraktiivseid piirkondi täiendavate garantiide ja madalama intressiga laenude kaudu.

See pole lihtsalt majanduspoliitika. See on rahvastikupoliitika, regionaalpoliitika ja sotsiaalpoliitika ühes. Kui tahame, et noored näeksid Eestis oma tulevikku, siis peame looma neile võimaluse kodu rajamiseks just siin.

Kodu on luksus, kuid peab olema kättesaadav luksus. See on põhiõigus. Meil on teadmised. Meil on uuringud. Meil on noored, kes tahavad siin elada. Aga meil on vaja ka poliitilist tahet ja veidi enam kriitilist meelt, et vaid turg kõik paika paneb. Eesti riigi kohus on hoolida.