Häbitunne, et tähtsate sõnade ja kadunud elude kõrval ei ole piisavalt tegusid ega tahet teha vajalikke muutusi suhtumises ja tegutsemises.
Kaks aastat hiljem on piinlik, et:
Lääneriigid ei suuda pakkuda vajalikku relvaabi. Ainuüksi NATO 10 suurimat riiki kulutavad enam kui kümme korda enam raha kaitseelarvele kui Venemaa. Ometi on abi aeglane ja vaidlused ka juba vananenud tehnika üleandmisel tavapärased. Vajaliku relvaabi andmine jääb sisepoliitika ja valimiste varju ning Ukraina positsioonide kindlustamise asemel kindlustatakse hoopis enda positsioone. NATO 31st riigist täidab sel aastal viimaks 18 riiki 2% SKP eesmärki. Probleemina nähakse Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi ja Donald Trumpi sõnu, mitte selle taga olevat sisu: kokkulepped on täitmiseks ja Euroopa ei saa ainult USAle toetuda! Maailmas, sh Eestis on riike ja ettevõtteid, mis püüavad mitte sõda pidurdada ja sanktsioone rakendada, vaid sellest kasu lõigata. Ja see on õnnestunud ning Venemaa on vastu pidanud paremini kui oodati. Ei suudeta lahendada majanduslikke küsimusi ka liitlaste vahel ning lastakse sõjas oleva riigi olulisel ekspordiartiklil vagunist tänavale voolata. Oleme alahinnanud Venemaad nii majanduses, sõjatööstuses kui ka sõjapidamises, pannes tohutuid ootusi Ukrainale ja jättes täitmata lootusi inimestele. See on kaasa aidanud pettumuse ja sõjatüdimuse tekkimisele. NATOs ja Euroopa Liidus on riike, kelle käitumine tekitab kahtlusi, milline saab olema nende siirus ja abivalmidus siis, kui rünnaku all on mõni NATO liige. Riigikogu saalis on isegi Ukrainat toetavaid eelnõusid takistatud obstruktsiooni vaimus. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi külaskäik tekitas saalis küsimusi ajagraafikute osas ja arutelu, kellel on rohkem tööd ning kiirem töölt äraminekuga. On neid, kes jätkuvalt küsivad, miks aitame Ukrainat, kui omalgi raske. Samal ajal kui katus pea kohal ja purustused vaid piltidel. Hetk möödub. Ukrainas aga mitte.
Täiemahuline sõda sai alguse Eesti Vabariigi sünnipäeval, mida meil äsja oli au ja võimalus tähistada. Võime uhked olla meie riigi ja inimete üle, sest oleme olnud selgelt õigel poolel. Eesti ei täida mitte ainult kokkulepitut, vaid toetame igakülgselt Ukrainat ja mõistame suurepäraselt, mida tähendab Ukraina võit või kaotus. Teame, mida tähendavad kannatused ja Venemaa okupatsioon.