Valitsust on viimase nädala jooksul hurjutatud ebaseadusliku töötamise tõkestamiseks tehtud ettepanekute eest.
Etteheidete kohaselt on Eesti ettevõtjad niigi suures tööjõukriisis, välistöötajate kasutamiseks mõeldud piirarv on juba täis – ja siis tuleb sotsiaaldemokraadist siseminister ja hakkab valest otsast pihta, keerates ebaseadusliku tööjõu kraanid veel kõvemini kinni.
Tööjõuturuga on küll selline lugu, et siin pole õiget ega valet otsa, vaid tuleb harutada mitmelt poolt korraga.
Igasuguse tööjõuturu arutelu juures tuleb pidada kõige olulisemaks meie oma inimesi. Eesti keskmine palk kerkib tänu palgasurvele, mis omakorda tuleneb suuresti sellest, et välistööjõu kaasamine meie tööjõuturul on teatud ulatuses piiratud.
Samas oleme teinud Eesti sotsiaalmajanduslikus poliitikas samme õiges suunas, sest viimasel kolmel aastal on Eestisse tulnud rohkem inimesi, kui siit ära läinud, meie riigi elanike arv kasvab. Kasvanud on Eesti kodanikest tagasitulijate arv, mullu ületas naasvate kodanike arv esimest korda lahkunute oma. Ka see on tööjõuressurss, millega tasub arvestada.
Õige on see, et tööjõuturul on mitu otsa. Ühest küljest tegeleb ja peabki valitsus tegelema tööjõupuudusega, mille üks leevendusi on välistööjõud. Just praegune valitsus kutsus kokku töörühma eri huvigruppide esindajatest, kes esimest korda mitmekümne aasta jooksul sisserände piirarvu regulatsiooni kaasajastamisega tõsiselt tööd teevad.
Ühena ettepanekutest lepiti kokku lühiajalise töötamise pikendamine üheksalt kuult aastale. Lühiajaline töötamine ei kuulu piirarvu alla, tingimusel, et töötajad Eestis registreeritakse ja vähemalt riigi keskmist palka makstakse. Need inimesed peavad pärast aja lõppemist Eestist lahkuma ning seetõttu pikaajalist mõju neil meie tööjõuturule ei ole.
Ei mingit kompromissi
Ebaseaduslikul töötamisel ei ole ühtegi vabandust, ükskõik milline tööturu olukord ka pole. Seal pole asi ju tööjõupuuduses, vaid keskmise palga nõudest ja maksudest kõrvalehiilimises, mis läheb riigile maksma miljoneid, kui mitte kümneid miljoneid eurosid aastas. Need eurod on meie enda tagant varastatud raha, need on ehitamata teed ja valmimata lasteaiad. Ebaseaduslik töötamine oli, on ja jääb karistatavaks teoks. Riigi kohus on kaitsta ausat ettevõtjat ja igasugune ebaseadusliku töötamise tolereerimine on välistatud.
Illegaalse tööjõu kasutamine solgib turgu. Seni, kuni ettevõtjal on soodsam maksta trahvi kui tööjõumakse, on olukorra muutumist palju tahta. Samuti ärme unusta ebaseadusliku töötamise skeemis neidsamu heas usus siia tulnud välistöötajaid, keda tõenäoliselt ära kasutatakse.
Eestile pole vaja sellise riigi kuulsust, kus ebaseadusliku töötamise puhul silm kinni pigistatakse, peaasi, et töö tehtud saab. Siin ei saa olla mingit kompromissi.