Tänaseks on rändesurve nii Kreekale kui ka Itaaliale erinevate meetmete tulemusel leevenenud, kuid rändekriisid Euroopa lähiümbruses ning kogu maailmas pole kaugeltki läbi. Seetõttu peavad Euroopa Liidu liikmesriigid jõudma kokkuleppele nii hetke kui ka võimalike tulevaste rändekriiside pikaajalistes lahendustes. Vastasel juhul kannatab Euroopa ühtsus ning see võib kõigutada kõiki neid väärtusi ja saavutusi, mida Euroopa ühendamine viimase poolsajandi jooksul on toonud.
See tõde sai taas kinnitust minu möödunudnädalasel töövisidiil Kreekasse, kus koos sealse rändeministri Ioannis Mouzalasega arutasime rändekriisidega seonduvat ning külastasime Ateena lähistel asuvaid varjupaigataotlejate majutuskeskusi ning Lesbose ja Kosi saartel asuvaid vastuvõtu- ja tuvastuskeskuseid ehk hotspot’e ning väljasaatmiskeskuseid.
Tunnustasin Kreekat alates tunamullusest rändekriisi puhkemisest tehtud suure ja silmnähtava pingutuse eest põgenikele mõeldud keskuste töö paremal korraldamisel. Selleks on ka põhjust: toimub süsteemne isikute tuvastamine, nende biomeetriliste andmete kogumine ja kontrollimine erinevatest Euroopa andmebaasidest ja samuti on paranenud majutustingimused, näiteks telgid on asendatud konteineritega. Lisaks on saadaval soe vesi ja lastele korraldatud huvitegevus — kreeklased on tõesti teinud ära suure töö. Küll aga on kreeklastel vaja appi rohkem eksperte, et sisenejad jõuaks kiiresti ära menetleda ja teha otsused, kes tagasi, kes edasi.
Kahe aastaga on muidugi muutunud ka rändevood. Kreekas on põgenikevool muuhulgas tänu Euroopa Liidu ja Türgi lepingule vähenenud 97 protsenti, kuid siiski mitte lakanud, ning on viimasel ajal pigem pisut suurenenud. Olime minu Kreeka ametivennaga ühel nõul, et rändekriis ei lõpe enne hästitoimivat tagasisaatmispoliitikat, mida takistab aga kolmandate riikide soovimatus oma inimesi tagasi võtta.
Olukord ei ole aga lootusetu. Sellest on hea näide Bangladesh, kellega oleme saavutanud viisameetmetega suure läbimurde ja tagasivõtmise kokkuleppe sõlmimine on väga lähedal. Probleem on selles, et kuigi üksikutel riikidel võivad olla tagasivõtmislepingud kolmandate riikidega, siis Euroopa Liidul ühtselt need suuresti puuduvad ning see jätab tihtipeale jälle lepinguta riigid raskes olukorras üksinda. Euroopa Liit peab siin palju tõsisemalt ära kasutama oma potentsiaali kui maailma teine majandus ja suuresti ühtne viisaruum, mille sulgemine ühele või teisele rändekriisi päritolumaale võib kujuneda väga heaks surveavalduseks oma tagasivõtmiskohustuste täitmiseks.
Teise olulise teemana arutasime vajadust viia rändeprobleemiga tegelemine väljapoole Euroopa Liidu piiri. Selle üks võimalik lahendus on põgeniku staatuse tuvastamine enne, kui ta saabub Euroopa Liitu, teisisõnu sisuliselt vastuvõtu- ja jaotuskeskuste ehk hotspot’ide rajamine kolmandatesse riikidesse. Selles suunas on vaja kiiremini liikuda ja saavutada ka Euroopa Liidus ühine lähenemine, sest vaid nii on meil võimalik kolmandaid riike mõjutada ning tagada selleks vajalikud finantsmeetmed.
Mul on heameel öelda, et Eesti eesistumise ajal oleme rändesurvega tegelemisel saavutanud olulisi murranguid, on see ju ka üks meie eesistumise olulisemaid teemasid. Edusammude seas võib välja tuua siseministrite mitteametlikku kohtumist Tallinnas ning sellele järgnenud Kesk-Vahemere rändetee tegevuskava vastuvõtmist. Samuti toetati Itaaliat Vahemerel tegutsevatele valitsusvälistele organisatsioonidele mõeldud käitumiskoodeksi väljatöötamisel ja rakendamisel. Juuli lõpus kohtusime Euroopa ja Aafrika riikide ministritega Tunises ning kinnitasime esmakordselt ühisavaldusega pühendumust Aafrikast lähtuva ebaseadusliku rändega võitlemisel. Et tegeleda probleemiga juba rände lähteriigis, on liikmesriigid eraldanud lisaraha Euroopa Liidu Aafrika Usaldusfondi Põhja-Aafrika harule, kuhu Eesti panus oli tänavu juulis miljon eurot lisaks varasemale 450 000 eurole. Selle rahaga koolitatakse muuhulgas Liibüa rannikuvalvet ja kohalikke omavalitsuste korrakaitseüksusi, kelle territooriumil inimsmugeldajad üritavad paatidega euroteekonda alustada.
Selle tulemusel võib nentida, et viimasel kuul on Itaaliasse jõudnud viis korda vähem põgenikke kui juulis. 2017. aasta algusest ongi peamine surve olnud Kesk-Vahemere rändeteel ehk Liibüa–Itaalia marsruudil, mille kaudu on saabunud 80 protsenti ebaseaduslikest sisserändajatest. Siiski on vara öelda, et kriis on lahenemas ja panustama peab ühiselt nii erinevate Euroopa missioonide mehitamise kui ka rahastamise kaudu.
Kreekasse jõudis alates rändekriisi puhkemisest 2015. aastal ligi miljon ebaseaduslikku sisserändajat, kuid pärast 2016. aasta märtsis sõlmitud Euroopa Liidu ja Türgi kokkulepet langes põgenike arv, nagu juba öeldud, 97 protsenti ning oli tänavu esimesel poolaastal 9600 inimest. Viimastel nädalatel võib küll täheldada Kreekasse ebaseaduslikult saabujate arvu mõningast kasvu, mille taga näevad kohalikud võimalikku Türgi survet seoses Euroopa ja Türgi suhete pingestumisega. Seetõttu vajab Euroopa Liit veel ühtsemat poliitikat tulevikus, seda nii suhete reguleerimisel Türgiga, kui ka Kreeka tõhusat toetamist rändekriisi peatamisel.