Vikipalu söestunud kändude vahel veendusin, kui oluline abi ja jõud on vabatahtlikud. Leidsin keset tuhka joatoru hoidmast tunnustatud perearsti, parajasti puhkusel oleva perekodu kasvataja, ettevõtjaid, ametnikke… Nad seisid seal päeval ja öösel, kastes voolikust hõõguvat pinnast, et tuul tuld uuesti üles ei puhuks. Pärast käisid ämbritega maastiku üle, et vähegi suitsevaid koldeid sealsamas veega üle valada. Aitasid kilomeetrite viisi voolikuid kokku rullida. Viisid metsas töötavatele kustutajatele laiali toitu ja pumpadele-masinatele kütust – kõigil oli oma roll.

Nad tegid seda kõike koos kutseliste päästjatega, sest just seda vabatahtlikud ongi – nad on tohutu lisaväärtus ja tugi, aga nad ei asenda ega hakka iialgi asendama kutselisi ja palgalisi päästjaid ja politseinikke. Me saaksime hakkama ka vabatahtliketa, aga meil oleks raske – ja miks peaksimegi tõrjuma eemale inimesi, kes tahavad aidata! Vabatahtlik tugi on turvalisuse tagamisel ülioluline.

Uuringute kohaselt ei muretse Eesti inimesed turvalisuse pärast. Kui veel kümme aastat tagasi nimetas turvalisust probleemina veerand Eesti elanikest, siis täna on see vaid kolm protsenti. Selle järgi otsustades võiks riik siseturvalisuse eelarvet ju kokku tõmmata, kõik ongi juba hästi. Panna raha mujale, surve selleks on suur.

Tegelikult on vastupidi. Turvalisus on nii habras asi, et selle pealt ei tohi kokku hoida. Seetõttu olemegi talitanud teisiti, tõstnud päästjate, politseinike ja piirivalvurite palka ja leppinud juba mullu riigi eelarvestrateegias kokku vabatahtlike maa- ja merepäästjate lisarahastuse. Tuleohutuse ja liiklussurmadega on olukord aastatega kõvasti paranenud, aga ees seisavad uued väljakutsed: kodused surmaga lõppevad kukkumised, gaasiseadmete vingugaasimürgitused, koduohutus kõige laiemas mõistes.

Parim viis õnnetusi likvideerida on neid ära hoida ja kõige suurem mure ongi inimeste teadlikkuse tõstmine. See kehtib kõige kohta, olgu tuleohutus, vesi, liiklus või oma isiklik kodu elektrisüsteemidest küttekollete ja libedate põrandateni. Ja see puudutab ka elanikkonna vastupanuvõimet ükskõik millise kriisi puhul, kas räägime tormist, üleujutusest või elektri kadumisest.

Siin on vabatahtlike abi hindamatu. Vabatahtlikud teavad ja tunnevad oma naabreid ja kogukonda, nende kaudu levib sõna sõprade ja kolleegide seas. Aga mitte ainult – mullu eraldatud lisaraha on tänavu juba läinud asja ette ja võrreldes eelmise aasta sama ajaga on vabatahtlikud päästjad teinud üheksa korda rohkem kodukülastusi. Üheksa korda!

Muidugi peab vabatahtlikel olema ametkondlik tugi seda kõike teha. Vabatahtliku maapääste kiire areng näitab, et päästeamet kaasab neid hästi. Korralikult üles ehitatud abipolitseinike süsteem tõestab, et politsei- ja piirivalveamet oskab vabatahtlikega väga edukalt koos töötada, vaid merepäästjate koordineerimine läheb praegu veel vaevaliselt.

Samuti tundub mulle, et kohalikud omavalitsused pole veel kõik aru saanud oma rolli tähtsusest siseturvalisuse tagamisel ja toetuvad liialt riigile. Eelkõige peavad kogukond ja kohalik omavalitsus koostööd tegema, sest nemad tunnevad oma inimesi kõige paremini, ja riik on siin üks partneritest.

Raha aga tuld ei kustuta ega tänaval korda valva, seda teevad ikka inimesed. Ei tasu levitada müüti, justkui jalutaks vabatahtlik päästja, merepäästja või abipolitseinik abivajaja juurest minema, sest ta ei saa selle töö eest palka ja siis justkui pole ka kohustust aidata.

Vastupidi, inimesed, kes hoiavad meie kõigi turvalisust oma vabast tahtest, on koos kutselistega üks terviklik süsteem, kus vastutust kantakse samaväärselt. Neil on küll seadusega erinevad õigused, kuid seada kahtluse alla oma südame sunnist ja vabast ajast ühiskonna hüvanguks tegutseva inimese kohusetunnet on solvav.

Vabatahtlikkuse tõus näitab, et inimesed usuvad ja toetavad oma riiki. Tänapäeval ei ole nii nagu nõukogude ajal, et rahvamalevlane sai tuusiku sanatooriumisse ja läks seepärast vabatahtlikuna kogukonda kaitsma. Aina suurenevad vabatahtlike read näitavad mitte riigi suutmatust oma asjadega hakkama saada, vaid et suureneb inimeste tahtmine teha asju koos.