Andres Tarand: Kes väidavad, et inimene ei mõjuta kliimat, ei tea asjast midagi

Endine peaminister Andres Tarand vaatab praegu maailmas toimuvat ja imestab: kuidas küll on võimalik, et asju nii rumalalt aetakse? (Postimees)

Päeval, mil Tarandit Tallinnas kirjanike majas asuvas korteris külastan, on valitsustevaheline kliimapaneel andnud välja järjekordse hirmutava raporti, eelmisel nädalavahetusel aga pidanud Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg New Yorgi kliimatippkohtumisel oma kuulsa kõne – kellele sütitava, kellele vastuolulise. Vana klimatoloogina vaatab Tarand kõike seda ja loodab, et ehk saab jää lõpuks liikuma. Samas ei hoia ta end tagasi ka päevapoliitikateemaliste torgetega.

Sel aastal õnnestus Tarandil taas käia Antarktikas, kus ta tegi 50 aastat tagasi teadusekspeditsiooni käigus välitöid. Meie intervjuu ajal on ekspeditsioonilaev Admiral Bellingshauseni pardal lõunamandrile teel aga Tarandi lapselaps Julius. Suured valged väljad on muutunud aina kättesaadavamaks.

Kuidas teil Antarktikas läks?

See oli väga mugav ja hoolitsetud ette ja taha. Olid ekskursioonijuhid, kes hoidsid kahelt poolt kinni, et külalised laevatekil ei libiseks. (Naerab.) Turistidele on seal tehtud asi niivõrd mugavaks, et nad seal ikka käiksid. Ja nii ongi, aastas käib seal umbes 40 000 turisti. Samas peatuvad neist kõik Antarktika poolsaarel, mis ulatub mandrist pikalt Lõuna-Ameerika poole. Väga vähesed käivad ida pool, kus on natuke karmim. Kuid Antarktika on ikka ilus ja maaliline: hiigla vanad mäed, mis on jää ja kõige käes ära kulunud, meres ujub õige palju suuremaid ja väiksemaid jäämägesid. Lääne-Antarktika sulab praegu väga kiiresti, mistõttu on ka tükikesi selle võrra rohkem. Mõni neist on laevast suurem ka. Väiksemate peal magavad hülged, põõnavad päikese käes – veebruaris, kui mina seal käisin, oli seal ju veel suvi.

Nii et seal on küll, mida vaadata. Kes üldse ei ole käinud ega näinud, sellel hakkab tore. See on maaliline: suvine taevas, pilvede ja valguse mäng. Ida pool nii ei ole, sest kogu aeg tuisk vihiseb ja siis ei näegi suurt midagi.

Aga te ise olite omal ajal ida pool?

Ma olin täpselt 50 aastat tagasi teisel pool, jah.

Siis ei tasu vist küsida, et neid kaht võrrelda.

Kui seal töötad, on asi teine. Peab ise ka iseenda eest veidi väljas olema. Nüüd on seal looduskaitse väga karmiks läinud. Tahetakse, et turistid püsiksid loomariigist eemal, ei tülitaks neid. Varem olid üheks levinumaks Antarktika suveniiriks pingviinitopised. See on muidugi üks mõttetumaid suveniire, sest mõnus on vaadata elavat pingviini – koomilise käimisega lind on tore. Aga surnult on ta ainult tolmu koguv suletomp kummuti peal. Omal ajal oli see kombeks, nüüd ei tohi selliseid asju teha.

Pingviinile võib minna viie meetri kaugusele, mitte lähemale. Kui ta aga ise uudishimust ligi tuleb, siis on okei. (Naerab.) Kaotasin seal kottide pähe tõmbamise ajal oma kuuldeaparaadi ära ning läksin seda otsima kohast, kus võisin selle enda arust kaotada. Tolleks ajaks olid pingviinid seal ja kaks ekskursioonijuhti pistsid kohe kisama!

Paljud tahavad ärbelda, et on Antarktikas lume all maganud ja käivad seal siis väljas ööbimas. Kiiresti tehakse väike lumeonn üles. Siis on aga kohe uus nõue: tuleb kaasa võtta väike pudel või pott, kuna telgi taha ei tohi siristada. See on kõik väga hea ja õige, kuna muidu läheb inimene kohe ulakaks.

50 aastat tagasi nimetati nii Antarktika kui ka Arktika baase bensiinivaatide tsivilisatsiooniks, sest kui bensiini oli vaja, toodi see vaatides kohale. Hiljem kasutati neid kemmergus potina. Kui täis sai, pandi kork peale ja lükati jalaga muudkui mere poole. See oli ropp, nii ei tohiks teha. Inimene tikkus tollal väga lagastama. Sellega on nüüd õnneks korras.

Just täna tuli välja IPCC ookeanide ja krüosfääri raport, mida on kirjeldatud kui üht kliimapaneeli süngeimat. Kui palju te jõuate uut infot jälgida? Mulle endale näib, et seda tuleb tohutu tulvana.

On jah väga palju ja eks siin tuleb nagu ikka väike valik teha, kõike ei jõua jälgida. Nüüd on vast viies aasta, kui kliima on väga teemaks. Aga kliimamõjusid on ju ka igal pool: Arktikas, Antarktikas, Gröönimaal, siis veel igikeltsad Kanadas ja Siberis. Jää sulab igal pool ja üha kiiremini.

Paljudest Vaikse ookeani väikesaartest käib juba laine üle. Nad tegid kümme või natuke rohkem aastat tagasi Indoneesias Bali saarel allakirjutanute konverentsil kokkuvõtte, mis on nüüd vahepeal juhtunud. Sealt tuli välja, et esimest korda, kui väikeriigid – paljud neist saareriikidest on Eestist väiksemad, nii et seda sõna võib kasutada – ühinesid ja tegid ühise pöördumise, on neil juba jalad vees. Sellest siiski midagi eriti ei muutunud.

Nüüd on Arktika hakanud rohkem tähelepanu tõmbama. Muidu oli seal nelja-aastane paks jää, nüüd on see ainult aastane ja sulab suvel kogu täiega ära. Eks karud ole hädas… Samas on põhiline huvi, miks ka Euroopa Liit ja Venemaa seal käivad, ikka see, et Arktikas nähakse naftaressursse ja selleks, et neid sealt ammutada saaks, siis ka töötatakse.

Kas mäletate ise ka aega, kui saite kliima muutumisest ja inimese mõjust kliimale aru?

See oli üpris ammu. Olukorda ennustas esimest korda Rootsi keemiline füüsik Svante Arhhenius. Iga rahvas otsib muidugi välja n-ö oma poisid, kes võiksid esmakuulutajad olla, aga Arhhenius oli igal juhul üks tähtsamaid. Tema tegi selgeks, et kasvuhooneefekt võib olla tegur, mis hakkab kliimat soojendama. Ütles selge sõnaga, et inimkond. 1958. aastal asutas Ameerika teadlane Keeling Hawaile 3000 meetri kõrgusele Mauna Loa mäe otsa observatooriumi, see oli atmosfäärijaam, mis mõõtis CO2 koguse kasvu. Nüüd on neid Antarktikas ja mitmel pool veel. Mõõdetud andmed algavad sellest ajast.

Need, kes väidavad, et soojeneb küll, aga inimesel pole osa, ei tea asjast midagi. Andmeridadest on näha väga ilus siksakkõver, mis tõuseb kogu aeg. Siksakitamine tuleb sellest, et kui põhjapoolkeral on suvi, söövad taimed hulga CO2 ära. Lõunapoolkeral on aga taimkatet vähem ja sealse suve ajal jällegi kontsentratsioon tõuseb.

Avaliku elu totrustest rääkides võib Andres Tarandi kulm küll kortsu kiskuda, kuid samas ei puudu ka huumorimeel – nagu ta ise ütleb, pabinasse minna ei tasu. Isegi imelikel ja keerulistel aegadel

Kas juba teie õpingute ajal oli teadmine kliimamuutustest mingil tasemel olemas?

Mina valisin millegipärast kohe klimatoloogia. Arvasin, et tahan füüsikat ja matemaatikat õppida, aga see ei osutunud tõeks. Tollal oli klimatoloogia nagu üks geograafia osa ja sellest ei räägitud sugugi iga päev nagu praegu. Tasapisi see siiski tuli.

Ülikooli ajal tegin ühele õppejõule päikesekiirguse ja atmosfääri läbipaistvuse kohta kokkuvõtte, kuidas CO2 võtab lõksu infrapunase kiirguse. Pärast aspirantuuri hakkasin huvi tundma Eesti ajaloolise kliima vastu, selle uurimiseks olid Tallinnas ja Tartus olemas suured ja head arhiivid. Sel ajal hakkas juba neid artikleid ilmuma. Ma ei tea, millal ma ise esimese sel teemal kirjutasin, aga see võis olla 1970. aasta paiku. Arvan, et olen neid artikleid nii või teisiti kirjutanud poolsada, aga seda, et keegi Eestis oleks huvi hakanud tundma, ei ole ma märganud. Alles nüüd on see teema tähelepanu pälvima hakanud.

Meie mure Eestis on muidugi põlevkivi. Vanasti öeldi, et see on Eesti rikkus. Samas on meie SKT raisanud kõige rohkem energiat kogu Euroopas. Oleme selles asjas kogu aeg punane latern olnud, aga see vaikiti maha. Nüüd hakkab olukord siis ilmselt muutuma.

Kuigi Eesti Energia on lubanud põlevkivi ja kõik Eesti metsad kateldesse ajada, loodan, et kusagil ehk mõistus võidab. Ühe korra nad said juba selle tükiga hakkama, aga see on lantimine taastuvenergia tasude peale. Nemad võtavad teiste eest puu ära ja saavad selle peale veel raha, see on väga häbematu lähenemine.

Kuidas te praegu mitmel pool kõlavasse «kliimaneutraalsuse» sõnasse suhtute?

Terminid tulevad ja lähevad. See, et sa ei saasta, on ka üks saastamise liik. Seda võib nii ja teisiti väljendada, muu seas võib mõista ka nii, et neutraalsus tähendab, et mul on ükstakõik. (Naerab.) Ja see on meil kaua valitsenud.

Mida arvate Greta Thunbergist kui nähtusest? Ühed näevad temas hüüdvat häält kõrbes, teised jälle heidavad ette, et mis see laps nüüd tuleb rääkima.

See on juba argumentum ad hominem ründamine. Muidugi on ta väike tüdruk, aga seda enam tuleks kiita, et pea nii hästi jagab. Hea küll, on juba välja toodud, et ta on autist (Thunbergil on diagnoositud eri isiksushäireid, nagu autismispektrisse kuuluv Aspergeri sündroom ja obsessiiv-kompulsiivne isiksushäire – K. M.). Kui ta võttis sellise organiseerimise ette ja suudab ÜROs ka kõne pidada, millega ei saa tema vanuses kaugeltki igaüks hakkama – võtab ju lõua värisema, kui onklid-dunklid seal vastu vahivad –, siis arvan, et see avaldab muljet.

Noori tasub kuulata. Päris lapsi muidugi mitte, aga kust maalt inimene targaks saab? 15–17-aastased on juba oma maailmavaatega. Abiturient on praegu tõsiselt võetav inimene, oli ka meie ajal. Kui täiskasvanud on loiud, ei taha teha ja leiavad ettekäändeid, siis on meeleavaldused omal kohal. Mina ei näe neis küll midagi halba.

Kui realistlikuks peate fossiilsetest kütustest lahtisaamist?

See on paljudele olnud keeruline küsimus, aga näiteks sakslased ja inglased on [oma fossiilkütuste tarbimist] tublisti taandanud. Sakslased panid Ida-Saksamaal kinni pruunsöe, mis on oma olemuselt madala väärtusega kütus, nagu ka meie põlevkivi. Olen ühe korra lennanud Berliinist Dresdenisse. Pagan, mul hakkas ka naljakas, et igal põllul olid tiivikud üleval. Ega need seal põlde riku ega palju ruumi võta, aga sellist maastikku polnud varem näinud. Meil näeb Virtsu sõites midagi veidi samasugust.

Eestis sobiksid tuulikud Hiiumaale. Seal on ka plaane olnud, aga kahtlustan, et Eesti Energia keeras seal mingi satsi noori üles. Arvasid, et kui nemad teevad, on okei, aga kui keegi tahab erafirmana teha, siis ei ole okei. Nali on siinkohal, et omavalitsused ei valitse merd, see on riigi oma. Tuleb planeerida ja hakata ehitama.

Aga muidugi oleks viisakas noortele ja vanadele seletada, mis hüvesid sealt võib saada. Mis hiidlastel praegu on? Kala jääb järjest vähemaks, aga tuulepargis võiks hakata osanikuks. Seda neile ei pakutudki, aga see tuleks projektile juurde liita.

Praegu ei tekitatud kohalikele mingit huvi asi vastu võtta..

Kohalike huvi tuleb tekitada. Hiljuti sattusin vaatama üht väga huvitavat üleeuroopalist projekti, kus olid välja joonistatud potentsiaaliga tuuleparkide asukohad. Kaart sai alguse Iiri merest, tuli mööda Põhjamerd Hiiumaani välja. Kogu asi tugines päris tugevatel andmetel.

Ornitoloogid on muidugi väitnud, et tuulikud hakkavad linde ohustama, aga mina ei usu hästi, et lind on nii loll, et lendab aeglaselt loivavasse veskitiiba sisse. Mis mõttega? Ta oskab sellest igal juhul ümber lennata. Aga jah, mõnele liigile võib see kahjulik olla, seda ei saa välistada.

Loomulikult peab kalade, veelindude ja kalurite vahel merd kristlikult jagama, et igaüks saaks seal tegutseda. Siis pidid seal olema veel purjelauad: see tore poiss Paap Kõlar pidi kartma, et tal võetakse lained käest ära. Igaühel oma hirmud, aga kõiges on võimalik kokku leppida, kui asjad ilusasti ära seletatakse.

Olete ka ise olnud Eesti Rohelise Liikumise, ELFi ja muude ühenduste juures. Kuidas hindate Eesti keskkonnaliikumiste tervist, kas minnakse liiale või kui tasakaalus nad suudavad olla?

Liialeminekuid võib ikka ette tulla. Ma ei tea küll, et Eestis oleks midagi silmapaistvalt rumalat tehtud. Kui asi on kuskile kaldu, siis ikka ettevõtjate poole, mis on ka põhjendatud, kuna 90ndatel pidime üsna kiiresti oma asjad käima saama.

Nüüd on hakanud siginema gigantomaania. Heatahtlikult võib ju öelda, et Ameerikaski on palju toredaid asju, aga me ei saa iialgi Ameerikaks ja meil ei maksa nende mastaape taga ajada. Tselluloositehas oli ilmselgelt üle pingutatud ja see oli nende rumalus, et teha Tartusse või Tartu lähedale. Selleks seal see vana ja traditsioonidega ülikool on, et lõpuks mingi sõna sekka öelda.

See läks siis õnnelikult, aga neid plaane hautakse ju veel: et ikka Virumaale ja et oi kus me seal siis väärindame! Mingil määral on see õige, aga isegi Kunda tselluloositehase jäätmed ei ole sugugi korralikult ladestatud. Tselluloosiga on alati olnud mürgel. Selle tselluloosivabriku sodi, kus mu vanaisa 50 aastat töötas, lasti läbi Kadrioru merre. Tänapäeval ujutab see kanal parte. Tollal ladestusid sinna sellised tselluloosijäätmed, mis tekitasid Pirital täielikku peldikuhaisu ja aastaid pidi sinnapoole sõites autoaknad kinni panema. Kehra töötab ja haisutab praegugi. Venekeelse sõna cера (vene keeles väävel – K. M.) järgi oli mu vanaisal väljend sõõruhais, tema tundis selle kohe ära.

Hiljuti helistas mulle üks Eesti kolumnist huvitava küsimusega: kas ma oskan välja tuua mõnd asjatundlikku poliitikut, kellele võiks helistada, kui tahta kuulda kliima teemal eksperdiarvamust, nii nagu välisteemadel saab alati küsida Marko Mihkelsonilt või teistelt. Mõtlesin veidi ega osanudki lõpuks kedagi välja tuua. Kas ka teile tundub, et see teema on Eesti poliitikas seni täiesti puudu olnud?

Jah. Mina olen küll Eesti poliitikas olnud, aga olulist kandepinda pole see teema leidnud. Euroopa Parlamendis oli lihtne: seal olid kõrvad kikkis, rühmad töötasid ja ma üritasin ikkagi mõjutada. Meie valitsused on muidugi mõjutamatud, sest nii kui nad postile saavad, hakkavad kohe kõike ise teadma. See on mingi täiesti järjepidev tõbi, mis haarab inimesi. Ütleksin, et meie valitsused on üldse kuidagi teaduskauged.

Tundub, et asjatundlikkus on poliitikast ära kadunud.

See on väga õige. Mina sain kunagi keskkonnaministrina ÜRO-lt raha, et meie kliimamuutuste olukorda hinnata. Värbasin TPIst teadlasi, aga siis ei olnud see veel eriti kaugeleulatuv ega tark, kuna Eestis ei saanud tollal andmeid isegi meretasemetest. Midagi oli küll mõõdetud, aga Kroonlinna null oli millegagi segamini ja see lõi kogu pildi sassi.

Hiljem, 1998. aastal, sain energeetikas jala ukse vahele..

Mida te selle all silmas peate?

See tähendab, et ma üritasin mõjutama hakata. Olin siis, kui NRG Energy tahtis meie elektrijaamu ära osta, riigikogus läbi surunud, et otsustavates majandusharudes tuleb teha arengukavasid. Need harud on isegi säästva arengu seaduses loetletud. Seegi oli tollal uudis, kuna sedalaadi mõttega seadusi õieti ei olnud. Seletasin, et enne ei saa midagi müüa ega osta, kui parlament on kavad vastu võtnud. Seletasin ja teised vaatasid, mis pagana oinas see on. Õnneks tulid tugevamad jõud ka taha, et ei müü, ja natuke hiljem saabus siis USAst teade, et NRG oli üldse pankrotti läinud.

Siis oli nii Tartus EPAs kui ka siin Tallinnas termofüüsika instituudis energeetikuid, kes tahtsid taastuvenergeetikat arendama hakata. Aga millest see kõik lõpuks ikka tagasi põrkas, oli monopol. Majandusministeerium oli enam-vähem Eesti Energiast juhitav, mis oli päris nukker seis. Arvan, et meie raskused sellel rindel ei ole veel lõppenud. Kui on monopol, on asi vilets.

Nüüd räägitakse jälle ka väikestest tuumajaamadest, täpselt nagu omal ajal, kui keegi hakkas Anto Raukasele allveelaeva reaktorit soovitama – jälle kahtlane asi. Siis ta ajas seda teemat, aga meie õnneks ja Jaapani kahjuks käis Fukushima pauk, Soome hakkas endale uut jaama ehitama ja siis läks aur vaikselt välja, kuigi nüüd aetakse seda asja jälle. Minu meelest võiks tuumajaama teha ainult referendumiga. Sest maalapp on väike, inimesi vähe. Kas võib võtta riski ilma rahvalt küsimata, kas tahate geneetilist hirmu endale turjale? Muidugi seletatakse, et see on neljanda klassi või põlvkonna reaktor. Aga igast põlvkonnast on mõni pauku teinud. Ma olen üsna kahtlev, aga kui rahvas ütleb «jess, boss», siis tuleb ära teha.

Nii et teie näete lahendust tuuleenergias?

Arvan, et kui vastalisedki saavad sellest aru, siis võib-olla läheb asi ka käima.

Aga kas selleks on poliitilist tahet?

Kardan, et poliitilist tahet tekitab praegu ainult suurte summadega viibutamine, nagu oli Rail Balticuga. Kõik muutsid otsekohe seisukohta, kui said teada, kui palju tuleb Euroopa raha.

Kas Brüsseli raha peale saab üldse loota? Paljudele tundub see õudne suur koll.

Ka seal on inimesi, kes on altid korrumpeeruma, aga sellist bardakki nagu meil Tallinna linnas näiteks ei ole küll kusagil Brüsseli kandis näha. Enamasti on seal oma sisekontrollid ja muud instrumendid, mis hoiavad asja kontrolli all.

Väikeriigil õigupoolest teist šanssi eriti polegi – kes see teine su ikka üles korjab? Hea küll, ma saan aru, et meie teatud parteidel on praegu Poola ja Ungari suured eeskujud, eriti ühel. Aga Orbánil on 540 000 noort jalga lasknud. Hästi, ungarlasi on kõvasti rohkem küll, aga ikkagi: kui noored jalga lasevad, ei ole kõik korras. Minu meelest on ta täiemõõduline diktaator, kes on igale poole oma vennikesed sokutanud. Poolakaid suunab omakorda katoliiklus. Nende majandus on praegu järje peal. Enne olime neist natuke paremad, aga nüüd arenevad nad edasi.

Alles täna tuli veel ka rõõmu-uudiseid, et Trump saab natuke pigistada ja Johnson sai täiesti kohtu käest laksu. (Naerab.)

Mina siin oma 30-aastase elukogemusega vaatan ja tundub, et maailm on hulluks läinud. Kas teile tundub samamoodi?

Minu eluajal ei ole ka sellist asja olnud. Pärast Teist maailmasõda oli muidugi hull aeg, vaesus ja kõik oli täiesti teisel tasemel. Aga seda ma küll ei mäleta, et otsustajatel suurriikidel oleks eesotsas olnud täielikud lollpead. Kuidas asi selleni on jõudnud, ei tea. Macron ei ole võib-olla kõige hullem.

«Seda ma küll ei mäleta, et otsustajatel suurriikidel oleks eesotsas olnud täielikud lollpead. Kuidas asi selleni on jõudnud, ei tea,” mõtiskleb endine poliitik ja teadlane Andres Tarand tänase maailma üle.

Aga tuleks korra siiski tagasi selle juurde, et eksperte tundub olevat poliitikas vähe…

On kahetsusväärne stiil, et meie siin teame ja meil on nõunikud. Aga need on enamasti partei toiduahela inimesed, kes ei ole paraku sageli ka kuigi palju koolis käinud. Kes selle karjääri peale välja läheb, sellel on lihtsam. Kui pead viis aastat õppima, siis on kindlasti keerulisem. Ma ei taha öelda, et kõik on 100 protsenti lollid. Kindlasti on valitsusaparaadis ja mõneski parteis inimesi, kellel pea jagab ka midagi, aga eksperte ei ole kombeks kasutada – ma ei tea, miks. Kui ühiskonnas on kuskil kellelgi paremad teadmised, peaks nende kasutamine olema iseenesestmõistetav.

Teine asi on see, et nii palju kui olen teadlastega rääkinud, tundub poliitikaga tegelemine neile tihtipeale nagu häbiasi.

Sageli on, aga selles mõttes peaksid ka nemad olema lahkemad ja seletama lollimale. Ega rahvas, kes protestima tuleb, ka puhta loll ole. Minul on õnnestunud neid mitmel korral pehmeks rääkida, et kuidas te siis mõtlete. Et Narvas tossame nii, et maa on must, aga kolme tuulikut randa ei kõlba teha? Siis hakatakse rääkima, et Sõnajalad ei ole väärt mehed. No sinna ma ei saa midagi parata.

Aga seletustööd peab tegema, kuna on väga rumal salatsedes valmis teha ja mõelda, et mis nad siis ikka teevad ja karjuvad. See oli natuke Rail Balticu ja tselluloosivabriku fenomen. Oleme alla kirjutanud ka mõnele rahvusvahelisele lepingule, kus on kirjas, et kõigil on õigus õiendada ja kõik peavad teada saama, mis toimub. Keskkonnaga ei saa niimoodi, see ei ole kellegi ainuomand.

Juurutasin ka ise Rail Balticu vastaste hulgas seda, et on olemas Århusi konventsioon (mis kohustab riigivõime oma tegevusi avalikustama ja aru andma – K. M.). Aasta hiljem tuli üks advokaadibüroo, ma ei mäleta õnneks ta nime, ja seletas, et meil on oma seadused ja meil ei ole rahvusvahelisi konventsioone vaja. Vaat sellised mehed löövad tummaks – rahvusvaheline lepe on ju üldiselt samas jõus nagu põhiseadus!

Aga teistpidi on meil poliitilised jõud, kes räägivad, et peaksime olema igas küsimuses lõpuni suveräänsed. Kuskilt maalt on see tasakaalu küsimus: kust läheb suveräänsuse ja rahvusvahelise läbikäimise piir?

See peaks diplomaat olnud mehele enam-vähem teada olema, kuigi vana Helme oli Venemaal. Siis ta käis tihtilugu aru andmas, mis ta tegi, ja rääkis normaalset juttu.

Kui praegust parempoolsete lõhkumist vaadata, siis kelle kasuks see käib? Eks ikka Kremli kasuks. Putini sõbrad kõik viimaseni, kuigi meil siin fakte ei ole, mis seda kinnitaks.

Eeskujude matkimine on olnud põhiline; et tuleb muudkui iga päev üks põmakas panna, siis sust räägitakse ja putka taga mehed räägivad, et oi kurat, nii peabki.

Samas oli teil erakond Mõõdukad.

See tuli omal ajal venelaste ja sõjatööstuskompleksi survest. Need olid äärmuslikud ja teiselt poolt pressisid vastu kõvad ERSP tegelased, kes ei tahtnud ka ühtegi sammu tagasi astuda. Valisime siis selle, et mõlemad peavad saama kuidagi elada.

Kui sotsid tahtsid endale punast lippu võtta, siis mina soovitasin seda mitte teha. Ütlesin, et ärge jamage, see on veel pikka aega vaenlase lipp. Aga ei, nad pidid ikka tegema nii, nagu Euroopas on. Siis võtsid nad ka sotsiaaldemokraatide nime. Mulle tundus see kohe kahtlane, kuna sellega saab vähem hääli.

Mis pilguga te oma kunagist parteid praegu vaatate?

Praegu on nad olnud üsna tuimad, kuigi nüüd sügise poole on teatud elavnemist näha olnud. Laari nõukogu poolt hääletamine oli muidugi tühiasi. Mina oleksin erakonna juhiks valinud selle naise, kes oli sotsiaalminister (Riina Sikkuti – K. M.). Tema tahab kohe tegutseda ja aktiivne olla, mitte ei ole lihtsalt tema kord käes. Aga noh, läbi kukkus.

Praegu tundub, et näiteks rohelised ei suuda rohelist värki ajada, kuna nad ei suuda künnist ületada. Sotsid võiksid ka ise seda teemat üles võtta. Inimesed on sellest selgelt huvitatud. See aasta oli näiteks Paide arvamuste värgil väga palju rohelist juttu.

Seekord oli kliimajuttu seal nii palju, et mõni inimene ütles mulle, et äkki sai liiast.

See on õige, tüütuks ei saa minna. Samas kui meil on kaks ministrit, kes väljendavad arvamust, et soojenemine võib toimuda, aga inimesest see ei sõltu, siis see kõlab, nagu oleks järsku Jehoova usku pööranud, et kuidas inimene kõigevõimsama vastu saab. Miks ei saa, kui teda on palju? See on juba 124 aastat tagasi selgeks tehtud, aga need ikka kahtlevad, kõrvad laiali.

Kas «kliimakatastroofist» on teie arvates õige rääkida? On see liiga laetud sõna?

Ma ei tea, kas seda päris vulkaanipurskega võrrelda saaks, kuna protsess on palju pikaajalisem, see närib meid aeglaselt. See, et lõunast tuleb sitikaid ja satikaid, on selge, ja need söövad meil kahjuritena juba praegu üht-teist. Selliste võõrliikidega nagu šaakal saame hakkama, tähtsamad on kahjurid. Kooreüraskid on saavutanud kuusega tohutult edu, ükskõik mis maateed sõidad, võid kümnete kaupa kuivanud kuuski näha. Terve kari sitikaid läheb ühe kuuse kallale ja nad saavad temast siis niimoodi jagu.

Sellised protsessid meil juba käivad. Laululinnukesi jääb vähemaks, järelikult on ka sitikate sööjaid vähem. See on üle Euroopa kahjuks nii. Tegelesin omal ajal harrastuse vormis ornitoloogiaga ja kuigi mul on kuulmine juba vilets ja laulu järgi ma neid enam ei määra, kuulen metsas käies ikka seda, et laulu on vähe. Mitmed [liigid], kes on meiega maakodus aastakümneid kokku elanud, on kadunud.

Päris nii need asjad ei käi, nagu mõnel pool seletatakse, et meri tõuseb kohe 60 meetrit: et täna lähed kuiva jalaga magama, aga homme on juba meri akna all. Nii hull see asi ei ole. Meri tõuseb aeglaselt, aga kindlalt. Esimeses järjekorras on see väikesaarte mure, järgmisena madalal mere ääres asuvate suurte sadamalinnade oma. Seal on miljoneid ja miljoneid inimesi – kui mõni linn jääb mere alla, siis on ikka tegemist, kuhu nad kõik pista.

Iga järgmine kliimaraport on selline, et nüüd on aina viimasem ja viimasem hetk. Kuidas siin rahumeelt leida? Ei paista olevat erilist põhjust optimismiks?

Ei noh, pabinasse ei tasu minna. Inimkonnal on ka võime midagi peale hakata. Nüüd on küsimus selles, et lollpäid, nagu me juba loendasime, ei tohiks panna suurte riikide juhtideks. See on nende rahvaste otsustamise küsimus. Teine asi, et tuleb leida lahendus veepuudusele. Olin hiljuti ühes rahvusvahelises komitees, mis tegeleski maailma veepuudusega, ja see oli väga hariv. Mitmel pool maailmas on sellega juba praegu suuri probleeme, reostusest ületarbimiseni. Selles mõttes elame meie suurepärases kolkas, et vesi tuleb taevast ja on täitsa puhas. Hea küll, tänavu suvel tuli natuke napilt ja eelmine suvi oli veel põuasem. Aga üldiselt oleme oma asjadega siin hakkama saanud ja veepuuduse käes ei pea kannatama, kui me seda just ise ära ei saasta.

Andres Tarand

Sündinud 11. jaanuaril 1940 Tallinnas Lõpetanud 1958. aastal Tallinna 2. keskkooli (tänapäeval Tallinna Reaalkool) ja 1963. aastal Tartu Ülikooli klimatoloogina. 1963-1965 aspirantuur 1973 – geograafiakandidaat 1965-1968 – Tallinna Botaanikaaed, teadur 1968-1970 – teadusekspeditsioonid Antarktikas 1970-1990 Tallinna Botaanikaaed (ametikohad teadurist direktorini) 1980 – kirjutas alla venestamise vastasele 40 kirjale Taasiseseisvumise ajal osales Rahvarinde, Rohelise Liikumise töös, oli Eesti Kongressi, Eesti Komitee ja Põhiseaduse Assamblee liige. 1992-1994 Eesti keskkonnaminister 1994-1995 Eesti peaminister 2004-2009 Europarlamendi liige Eesti Rooma Klubi liige, 2018. aastast ülemaailmse Rooma Klubi auliige

Andres Tarand: Kes väidavad, et inimene ei mõjuta kliimat, ei tea asjast midagi