Anneli Pärlin: kaasav või võimestav valitsemine?

Eestis seisavad oktoobris ees kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Seda muidugi juhul, kui neid pandeemia tõttu edasi ei lükata nagu põhjanaabrite juures. Huvitav, mis saab ühes või teises omavalitsuses valimiste keskseks teemaks. Kui selleks on kaasamine, siis oleks aeg oma arusaamades ja tegudes pikk samm edasi astuda, kirjutab Tallinna ülikooli riigiteaduste magistrant, sotsiaaldemkraat Anneli Pärlin Postimehes.

Eri omavalitsustes on lood kaasamisega kindlasti erinevad. Kõnekas näide on toodud rahandusministeeriumi blogis, kus pärast kaasamisest kõnelevat koolituspäeva on vallaametnik mures: «Nüüd tahate selle vaese vallavanema päris ära tappa! Tal niigi tööd palju, nüüd peab veel informeerima ja kaasama hakkama.» Ilmselgelt ei ole selles vallas aru saadud kaasamise olemusest ja eesmärgist. Mõnes paigas on olemas nii kohalike elanike õigeaegne informeerimine võimulolijate plaanidest kui ka viimasel ajal aina enam populaarsust kogunud kaasav eelarve, kuid ka see ei ole sisuline kaasamine.

Kaasamisest saame rääkida, kui kohalikud elanikud saavad teha sisulisi ettepanekuid ja ise panustada nende elluviimisesse. Kaasamine informeerimise tähenduses on eilne päev. See peaks igas Eestimaa paigas ammu läbi tehtud olema ning sellega ei ole arvukatel kommunaalpoliitikute kandidaatidel mõtet minna valijaid eeloleval sügisel võluma.

Nüüdisaegsed riigiteadused räägivad võimestavast või jõustavast valitsemisest, inimeste suutlikustamisest. Nagu paljudes valdkondades ei tööta enam varasemad lahendused, tuleb kodanike iseteadvuse ja kogukondlikkuse kasvu tingimustes tuua ka avaliku sektori juhtimisse tänapäevasemaid lahendusi.

Kaasamisest saame rääkida, kui kohalikud elanikud saavad teha sisulisi ettepanekuid ja ise panustada nende elluviimisesse.

Uue avaliku halduse ehk New Public Managementi paradigmalt toimub nihe Public Value või New Public Service’i paradigmale. Tegemist on nähtusega, millele eri autorid annavad veidi erineva sisu, kuid olemuselt on tegu ühe ja sama lähenemisega. Püüan selle iseloomu järgnevalt veidi lahti seletada.

New Public Management on hulk bürokraatliku valitsemise reaktsioonina tekkinud uue haldusjuhtimise meetodeid, mida rakendati eri paigus juba 1980ndatel. Põhiline idee oli tuua erasektori toimimismudeleid avalikku sektorisse. Elanikest räägiti kui teenusesaajatest ning aina enam hakati teenuseid avalikust sektorist väljapoole delegeerima. Loodi konkurentsisituatsioone ja keskenduti tulemusele. Nõrkuseks oli liigne keskendumine valitsuse tegevusele ja poliitikate väljatöötamisele, teenuste pakkumisele, efektiivsuse tagaajamisele ning sellega kaasnev halduskoormus. Nende osaliselt ka Eestis 2000ndatel kasutusel olnud meetodite juurest on aeg edasi liikuda.

O’Flynni Public Value ehk väärtuskeskse valitsemise märksõna ongi konkurentsijärgsus. Fookus nihkub tulemustelt ja efektiivsuselt laiemale valitsemise eesmärgile, milleks on «avaliku väärtuse» loomine. Oluline ei ole mitte ainult tulemus, vaid ka protsess ise, loomaks kogukonnas usaldust ja õiglust. Valijad on kodanikud, kellel on võimalik otsustus- ja mõjutusprotsessides kaasa rääkida ning otsustada, kas kohapeal luuakse väärtusi majandusliku õitsengu, sotsiaalse sidususe või kultuurilise arengu kaudu.

Denhardt & Denhardt kujutavad New Public Service’i nime all nüüdisaegset valitsemist kui teenimist ja kodanike jõustamist. Viimased ei ole mitte lihtsalt KOVi teenuse vastuvõtjad, vaid aktiivsed oma elukeskkonda kujundavad inimesed. Poliitikud ja ametnikud peavad oma isiklikest huvidest ettepoole seadma kogukonna huvid, suhtlema tihedalt inimestega ja looma usalduslikke suhteid. Autorid mõtestavad mingil määral ümber kogukonna mõiste. Kui kogukonda ei ole, siis peaks kohaliku omavalitsuse ülesanne olema selle loomine ja toetamine. Kodanike aktiivne osalus mitmesugustes kogudes loobki tsiviilühiskonna, seal tekkiv dialoog ongi demokraatia olemus.

Teooriad võivad olla elukauged ja täies ulatuses mitte rakendatavad, aga kindlasti on neis elemente, mida kohalikke omavalitsusi tänapäevaselt juhtides kasutusele võtta. Või siis võiks võtta püüda mõned märksõnad ja saavutada arengut nendes.

Toon välja minu jaoks peamised. Esimene neist on väärtuskesksus. Võimekas linna- või vallajuht leiab meetodid ja viisi, kuidas julgustada kodanikke kaasa rääkima niimoodi, et omavalitsuse või kogukonna piires lepitakse kokku väärtusruum, mille sees tegutsetakse ja millistele teemadele keskendutakse. Kohati võivad need ka olla vastandlikud. Näiteks alati madalaks niidetud muru versus harvem niitmine elurikkuse säilitamiseks. Kohaliku kooli säästlik majandamine või haridusse investeerimine ja igale lapsele võimetekohase õpitee tagamine. Ka vastandlike võimaluste tingimustes leiab nüüdisaegne omavalitsusjuht lahenduse ilma kedagi solvamata ja oma võimu ülevalt alla teostamata.

Võimulolijail ei peaks olema ootust ühele või teisele tulemusele, vaid hea ja õige lahendus kujuneb protsessi käigus.

Teine märksõna on protsess. Kogukonnad on aina teadlikumad ja kodanikud aktiivsemad. Otsustusprotsess ühe või teise otsuse saavutamiseks võib kodanike osalusel kujuneda aeganõudvamaks. See aeg tuleb võtta. Võimulolijail ei peaks olema ootust ühele või teisele tulemusele, vaid hea ja õige lahendus kujuneb protsessi käigus. Kui tahetakse ehitada kultuurikeskust, aga vaidlused selle asukoha üle päädivad hoopis teise asukohaga, tuleb sellega leppida ning püüda niimoodi ka ellu viia. Sellisel juhul jäävad loodetavasti varsti unustusse juhtumid Eestimaa eri paikades, kus elanikud peavad ühe või teise valitsuse otsuse vastu ja oma huvide kaitseks allkirju koguma.

Viimasena tooksin esile kogukonna ja kodanikkonna tähtsuse. Kodanikud on aina teadlikumad ja aktiivsemad. Aga mitte kõikjal. Võrgustike loomine ja kogukondade aktiveerimine peaks olema valitsejate tegevuse osa. Olgem ausad, kuidas peaks üks väike käputäis võimulolijaid teadma, mis on eri inimeste mured ja probleemid, mida nad tahavad, et nende kodukohas ellu viidaks. Seega tuleb valitsejatel ise jõustada kohalikke inimesi looma formaalseid ja mitteformaalseid ühendusi ja julgustada inimesi kollektiivselt oma arvamust avaldama ja tahet väljendama.

Anneli Pärlin: kaasav või võimestav valitsemine?