Siseminister Mart Helme soovitus geidel Rootsi (või Rootsis) joosta, kuna seal suhtutakse neisse paremini, on põhjustanud korraliku meediatormi, pahameelt ning meeleavaldusi. Täiesti põhjendatult, sest selline kõnepruuk ei ole ühes demokraatlikus riigis kohane. Inimõigused ja võrdsed võimalused kõikidele vähemustele ei peaks üldse olema diskuteeritavad.

Püüaks vaadata EKRE ministrite väljaütlemisele emotsioonivabalt ja võtta seda osana erakonna populistlikust strateegiast.

Sõnal “populism” on mitu erinevat tähendust.1 Seda võib vaadelda kui ideoloogiat, sotsiaalset liikumist, kommunikatsioonistrateegiat ja poliitikastrateegiat.

Populism vastandab rahvast eliidile ja näeb rahvast eliidist paremana. Populistlike erakondade juhtimisel on suur roll karismaatilisel liidril, kuid neil puudub sageli selgepiiriline ideoloogia ning seda asendab protest. Protesti märgiks rünnataksegi eliiti ja bürokraatiat ning nn eliidi poolt “ära hellitatud” inimgruppe, on need siis sisserändajad, pagulased või geid.

Õhuke ideoloogiline alus ei võimalda mõista, et inimõigused ei ole diskuteeritavad ning võtmemõisteid nagu “rahvas” ja “demokraatia” kasutatakse pigem loosungitena. Vähemuste solvamine on osa erakonna läbimõeldud kommunikatsioonistrateegiast.

Populismile on omane poliitilise vastase solvamine, teemade dramatiseerimine ja lubadus päästa. Nii käitub ka EKRE. Selle tõestuseks oli kasvõi Martin Helme esmaspäevane sõnavõtt, milles poliitikast lahkuvat vastast, endist peaministrit nimetatakse hampelmanniks, ehk siis teda püüti isiklikult solvata.

Martin Helme vastandus ajakirjandusele, presidendile, opositsioonile ja peaministrile, kes kõik justkui soovivad EKRE-le liiga teha. See on puhas protest ja populistliku strateegia elluviimine.

Populistide võimule saades hakkab rakenduspoliitikates toimuma maagiliste lahenduste pakkumine, varem tehtu tagasipööramine ja radikaliseerimine. EKRE pakutud abielureferendum, “kaitsmaks” rahvale omistatud soovi sõnastada abielu vaid mehe ja naise vahelise liiduna, on selle kohta hea näide: maagiline lahendus Eesti elu paremaks muutmiseks. On läbinähtav, et tegemist on populistliku kommunikatsioonistrateegiaga ning tagurliku suhtumisega inimõigustesse.

Sotsioloog ja politoloog Leif Kalev on võrrelnud populismi maiustuste või meelemürkidega, mis võivad mõõdukal kasutamisel teha elu meeldivamaks. Küll aga ei saa need asendada toitu ja nendega käivad kaasas ülekasutamise, sõltuvusse sattumise ja pildi hägustumise riskid.2

Meeldiv nähtus on populism siis, kui see toob poliitmaastikule uusi tuuli olukorras, kus demokraatiast on saamas oligarhia või kus keskendutakse vaid enda ja lähikondlaste heaolu säilitamisele.

Ohtlikuks muutub populism siis, kui see on pluralismivastane ehk hakatakse takistama ideede ja arvamuste paljusust ning vähendama poliitiliste jõudude ja huvigruppide mitmekesisust. See on paraku saanud tegelikkuseks nii Ungaris kui ka Poolas. Sellist populismi nimetab Leif Kalev tugevaks uimastiks, millel on laastavad tagajärjed ja mille haardest vabaneda on väga keerukas.

Loodetavasti suudame Eestis olla piisavalt kained ja õpime taluma ohutus koguses populismi, kuid ohtlikuma populismi puhul suudame seda märgata ja selle vastu seista. Lootust on, sest sotsiaalselt tundliku närviga inimesi jagub ning sellest annab tunnistust nii viimaste päevade sotsiaalmeedia kui ka erinevad väljaastumised enda väärtuste kaitseks.

Väärtuste eest seismisel on mõistlik jõudu säästa ja oma võitlusi valida. Veidike maiustusi ei tee halba, kuid kindlasti peab meil jätkuma visadust mitte jääda pealtvaatajaks uimastava populismi olukorras.