Anti Allas: vastutuse pingpong

Üle plangu loopimisega surnud koer ellu ei ärka. Selle viitega kirjandusklassikale juhib sotsiaaldemokraadist Võru linnapea Anti Allas tähelepanu sellele, kuidas riik kipub vastutuse omavalitsuste kaela veeretama, selmet probleemide lahenduseks rahastust leida, kirjutab Lõuna-Eesti Postimees.

Veidi ebamugav on alustada uut aastat tähelepanu juhtimisega väga tõsisele ja keerulisele probleemile, milleks on riigi kesktasandi juurutatav arvamus, et omavalitsus on justkui Buratino rahapuu ehk lõpmatute ressurssidega koht. Ma ei tõstataks seda probleemi, kui see tendents ei näitaks viimasel ajal aina süvenemise märke. Isiklikult võiksin sellele veel käega süüa, kui selle varjus ei lollitataks rahvast ega tekitataks pettumust ühiskonnagruppides.

Sageli ässitatakse kõige haavatavam osa elanikkonnast omavalitsuse ja kogu ühiskonnakorralduse vastu üles, et kellegi teise peale näpuga näidates pääseks ise riigi keskvalitsuse tasandil sisulisest vastutusest.

On kummaline, et juurutame küll rikkamate Euroopa riikide mudeli järgi humaansusprintsiipe, kuid nende järgimiseks vajaliku võimekuse loomine ja selleks piisava raha tagamine on unarusse jäänud. Olen väga päri, et meil on tohutult arenguruumi ühiskonna nõrgemate osapoolte toetamisel, kuid selleks on vaja ka raha.

Küllap meenub teile ühe eelmise valitsuse ministri soovitus, mida ta mitmel korral meedias välja käis: mida iganes ka vaja poleks, pöörduge aga omavalitsuse poole – seal on abi kõigile tagatud. Näiteks julgustati kõiki hooldekodude elanikke ja nende lähedasi küsima abi valla- või linnavalitsusest, kui hooldatava sissetulekust – valdavalt pensionist – hooldekodukoha tasumiseks ei piisa. Teame ju kõik, et enamikul juhtudest see nii ongi ja seda teemat on tõstatatud ka möödunud riigikogu valimiste ajal, kuid praegu sellele sisulist lahendust ehk täiendavat rahastust kahjuks ei otsita.

Omavalitsuste praeguse tulubaasi juures suudame vaevu katta nende inimeste kohatasude puudujääva osa, kellel pole lähedasi ja kes on varatud, kuid rohkemaks raha ei jätku.

Omastehoolduse probleem pole kaugeltki ainus, mis lahendamist vajab. Tegelikult kubiseb puudujääkidest sotsiaalsüsteem tervikuna kuni perearstide rahastamiseni välja. Kahjuks ei julge keegi seda avalikult välja öelda. Pigem eelistatakse probleemi nagu surnud koera Eduard Born­höhe «Kuulsuse narridest» tuntud stseenis üle plangu omavalitsuste poolele loopida ja sellega mure oma õuelt ära saada.

Üks selline näide on ka Euroopa Liidu raha kasutades nii-öelda seemneraha andmine mingi uue sotsiaalse tugiteenuse pakkumise alustamiseks, jättes seejärel rahastuse omavalitsuse õlule. Võru linnal on selliseid uusi teenuseid mitu, kuid lisaraha mitte. Sisuliselt käib teki tõmbamine ühelt tegevuselt teisele, kuid auk avalike teenuste pakkumisel jääb ikka alles.

Keskvalitsusest on omavalitsuste suunas kostumas ka etteheited, et sotsiaalvaldkonna kulutuste osakaal on aina kahanenud. See väide juhib aga detaile mittetundvad inimesed valejälgedele. Kui visata pilk Võru linna näitel kulude struktuurile, siis paraku on nii, et väga suure osa ehk 55 protsenti kogueelarvest moodustavad hariduskulud. Kui sellesse valdkonda, mis moodustab üle poole kõikidest kuludest, paneb riik õpetajate palgarahana märkimisväärselt raha juurde ja mujale oluliselt mitte, siis polegi võimalik, et kaalukauss sotsiaalvaldkonna poole kalduks.

Kui võrrelda 2017. ja 2018. aastat, suurenesid Võru linna sotsiaalvaldkonna kulutused absoluutväärtuses 21 protsenti. Samas kasvasid tulud üksikisiku tulumaksust vaid 7 protsenti. Seejuures ei ole kuulnud kedagi kiitmas, et Võru teed ja tänavad oleks liiga heas seisus või kultuuritöö ülemäära toetatud. Seega pole kulumahukuselt järgnevatelt valdkondadelt – majandus (17%) ning vaba aeg ja kultuur (11%) – ka midagi ära võtta.

Omavalitsuse tegevused on ka valdkondade lõikes nii põimunud, et konkreetset joont ühe ja teise valdkonna vahele polegi võimalik tõmmata. Tegemist on tervikuga, kus millegi oluline muutmine mõjutab kõike. Vähendades täna kulutusi noorte huvitegevusele, saame tulemuseks uued sotsiaalsed probleemid homme; rajades täna nüüdisaegseid tänavaid, parandame liikumispuuetega inimeste igapäevast hakkamasaamist. Hariduskulud aga sisaldavad järjest rohkem sotsiaalseid tegevusi erivajadustega laste toetuseks. Toodud näited tõestavad, et väide, nagu omavalitsused ei tähtsustaks piisavalt sotsiaalvaldkonda, on vale.

Milline oleks lahendus? Esiteks peaksid eri osapooled ausalt rääkima, kuidas asjad tegelikult on, võtma süsteemi terviklikult lahti ja mittevajaliku ning aegunu kõrvaldama. Väike lootus on, et peaministri lubatud eelarve audit osaliselt juba seda eesmärki täidab.

Protsess eeldab ka pidevat ausat arutelu rahvaga, et kuulatakse ootusi ja selgitatakse võimalusi. Kasuks tuleb arusaam, et riik ja omavalitsused on kui üks suur pere. Jaotada saab seda, mis on olemas. Paratamatult lasub suurim vastutus kõige tugevamatel – täies elujõus inimestel. Igaüks meist peaks maksumaksjana säilitama kaine mõistuse ja mõistma, et lõpuks on seda kõike vaja ikka meile endile.

Väide, et üks või teine ainult maksab makse, kuid midagi selle eest vastu ei saa, ei pea paika. Vaadelda tuleb ikka inimese elukaart tervikuna: me kõik oleme olnud lapsed ja paraku kuulub inimelu juurde ka vananemine.

Kui keegi nüüd arvab, et kutsun siinkohal üles tingimata tõstma makse, et suurendada sotsiaalteenuste hulka ja kvaliteeti, siis kindlasti see nii ei ole. Minule piisaks ka sellest, kui suudaksime ükskord ausalt üles tunnistada, et üks või teine asi käib veel üle jõu. Täpselt nii, nagu teeme seda oma peredes. Ja kui soovitakse midagi rohkemat, hoitakse ka üheskoos kuskilt kokku või püütakse rohkem teenida.

Läbimõeldud eelistuste nimekiri on väga kasulik nii perele kui ka riigile. Mina oleksin küll valmis iga kuu täiendavalt panustama ka sellesse, et meie eakad saaksid väärikalt vananeda ega peaks hooldekodu kulude pärast muretsema. Samamoodi nagu teeme seda töötuskindlustusmaksega.

Poliitikud ja ametnikud teevad seda, mida rahvas nõuab. Kui igaüks meist hääleõigusliku kodanikuna nõuaks rohkem kainet analüüsi, kogutava maksuraha optimaalset jaotust ja ausat ülestunnistust, mille tarvis oleks vaja lisaraha koguda, siis suure tõenäosusega me seda ka saaksime.

Kui aga valimistest valimisse lubatakse tuge vajavate elanikkonnagruppide heaolu tõsta, vähendades samas panust ühiskonda, olemegi lõpuks lõhkise küna ees.

Kirjutan seda kõike südamevaluga, sest näen ühiskonnas üha rohkem tühja-tähja üle kraaklemist. Kõik need asjad aga, millest sõltub meie tänane ja homne, jäävad järjest rohkem emotsioonide ja surnud koera üle aia edasi-tagasi loopimise tasemele.

Anti Allas: vastutuse pingpong