Mõni aeg tagasi Tallinnas, Pirita jõe läheduses, jäi üks armas koer kinni salaküttide lõksu. Loom suri suurtes piinades peremehe silme all. Salaküttide lõkse oli seal rohkem, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna venekeelse ühenduse aseesimees Antonia Nael Pealinnas.
Ei mahu pähe, kuidas selline asi üldse Euroopa Liidus võimalik on. Tuleb teha kõik mis võimalik, et see olukord lõppeks. Tallinnas elavad kümned tuhanded kodu- ja metsloomad ning meie ühine linnaruum peab olema turvaline ja mugav ka neile. Hetkel see nii ei ole.
Linnas ümbritsevad meid autod, hooned ja teed ning isegi inimesed ei pruugi end alati sellises müras hästi tunda. Rääkimata meie neljajalgsetest sõpradest. Tallinnas küll on head koerte jalutusväljakud, kuid neid peaks olema palju rohkem. On olemas ka loomade pidamise eeskiri, kuid see ei toimi, sest reeglite täitmist praktiliselt ei kontrollita.
Palju on õppida teistelt riikidelt ja linnadelt. Näiteks Helsingi lennujaamas on olemas koerte WC. Loomade jaoks on lennukisõit alati stressirohke, ning võimaluse puudumise vahetult enne lendu või kohe pärast maandumist “välja minna” vaid süvendab stressi. Spetsiaalne tualett lahendabki selle probleemi. Los Angeles on aga täis joogivee purskkaevusid koerte jaoks. Ka Eesti suved on koerte jaoks piisavalt kuumad, et õues olles on vaja end veega jahutada.
Selliseid näiteid on väga palju ning loodan, et varem või hiljem näeme neid ka Tallinnas, kuid on probleeme, mille lahendamine ei kannata oodata.
Väga oluline on loomade kiipide kohustuslik kandmine registrisse. Paljud kiibistatud lemmikloomad ei ole registrisse kantud, mis näiteks koera või kassi kadumise juhul väga raskendab peremehe otsinguid.
Ka ilutulestiku kasutamine linnas on üks suur murekoht. Kas teadsite, et ei ole harvad juhtumid, kus loomad paugutamise pärast infarkti surevad? Ilutulestikule on võimalik leida loodussõbralik alternatiiv, kasutada valgusetendusi ning lõpetada loomade piinamine.
Oluline on ka koerte jalutuskohtade korrashoid. Vastutustundlikud omanikud küll alati koristavad oma koerte järelt, kuid väljaheite kotid peavad olema kättesaadavad kõikides populaarsetes koerte jalutamise paikades.
Kuid alustama peame hoopis loomade kaitsmisest. Nii riigi- kui ka kohalikul tasandil tuleb palju efektiivsemalt astuda välja loomade julma kohtlemise vastu. Meie seadusandlus ei vasta tänastele väljakutsetele, on liiga pehme ning tihtilugu lihtsalt ei toimi. See ei ole normaalne ning vajab jõulist sekkumist. Muide salaküttimine ja zoofiilia ei ole Eesti Vabariigis riigis kriminaalkorras karistatavad.
Probleeme, mis vajavad lahendamist, on veelgi. Õnneks on Eestis mitu suurepärast loomakaitse organisatsiooni, kes töötavad igapäevaselt loomade aitamise nimel. Kahjuks on neil organisatsioonidel vähe raha ning tööjõudu. Tarvis on kõrgemat poliitilist tahet, et
loomakaitsjate võimalused paraneksid. Ja muidugi on vaja muuta seadust, et loomapiinajate ja salaküttijate tegevus lõpetada.
Seni kuni poliitikud oma seisukohti analüüsivad saab aga igaüks enda panuse anda:
võimalusel annetage igakuiselt mõnele loomakaitse organisatsioonile või hakake mõne organisatsiooni vabatahtlikuks. Üheskoos me saame palju kiiremini muuta Tallinna ja Eesti turvalisemaks ka nende jaoks, kes ennast ise kaitsta ei suuda.