Peale varakevadet, kui 500 kultuuriinimese toetus vallandas Tartu kunstimuuseumi ja Tartu linnaraamatukogu vastase valimiskampaania, on nii mõnigi osaline esitanud siiraid loodusest kantud muresid, aga osa teeb näo, et enne 2021. aastat polnud olemas ei raamatukogu, muuseumi ega parki ja nendega seotud plaane.

Tuletan meelde, et Keskerakond ja valimisliit Tartu Eest olid aastail 2017–2020 (ja muidugi ka Reformierakond) seotud Tartu valitsemiseks sõlmitud koalitsioonilepinguga, mille oluline punkt oli uue kultuurikeskuse ehitamine. Nüüd aga antakse küünilisele valimisvõitlusele hagu, teeseldes sealjuures imestust, et on poliitilisi jõude, kes sellega kaasa minna ei soovi.

Küsimustele, miks meil on Tartusse uut muuseumihoonet vaja, miks meil on uut raamatukogu vaja, ma siin vastust ei otsi. Keskenduks kohale ja püüaks vastata kahele küsimusele.

Miks muuseumi ja raamatukogu ühismaja v õ i b ehitada Poe tänava parki?

Vaadake kaarti. Tartu kesklinnas pargipuudust ei ole. Meil on Toomemägi, Barclay park, Peeter Põllu park, vasakkalda park Deltast kuni Narva maanteeni (ehk Ülejõe ja Holmi park) ja üle sellegi. On paremkallas Kaarsillast botaanikaaiani, siis Supilinn ja sealt ringiga Tähtvere ja Toome kaudu tagasi.

Ka vaidlusaluse pargiosa puhul on ju selge, et vähemalt pool sellest jääb igatahes rohealaks ja linnavalitsus on korduvalt kinnitanud, et seotus jõeäärega on üks lähteülesande osa.

Ja need maksimaalselt 50 puud, millest selle maja ehitamisel tuleb loobuda, ei ole Tartu kesklinna kontekstis nii suur väärtus, mida suurema avaliku hüve nimel ei võiks ohverdada.

Miks muuseumi ja raamatukogu ühismaja p e a b just sinna ehitama?

Sest seda eesmärki, milleks me ta ehitame, saab ta sada protsenti täita ainult seal. Ta tuleb inimestele, tartlastele, kõigile linnakodanikele.

See ei saa ju olema maja piltidele või raamatutele, ammugi mitte ühe või teise asutuse inimestele, töötajatele.

See saab olema linna maja, kusjuures linna maja, suure ja ilusa aiaga, kõigile meile. Koht kultuurseks ajaviitmiseks, aga ka lihtsalt vedelemiseks. Koht sõpradega kokkusaamiseks, aga ka kõigist eraldumiseks. Koht õppimiseks ja tühjaks lobaks. Koht intensiivseks töötamiseks ja täiega molutamiseks.

See saab olema avalik ruum, mis ei esita meile mingeid soove ega nõudmisi, küll aga võtab ta alati just selle kuju, mida meil konkreetsel hetkel vaja on. Ja selleks peab ta olema just seal, keset linna, kõigi teede ristumiskohal, igalt poolt ühekaugusel, linna südames.

Asko Tamme: Miks peab Süki ehitama keskparki ja miks nii võib