Aune Valk: Mul on unistus, unistus koosõppivast Eesti koolist

Kirill KlausHaridus

Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski: “Üks meie nägemust toetav lugu, mis sõnastab ka ühe nägemuse, kuidas “mitmekultuuriline põhikool” (koosõppiva kooli ühe mudelina) võiks välja näha. Ja tegelikult see ongi võtmeküsimus ka kogu tänases diskussioonis — kas Eesti riik peaks mitmekultuurilisust nägema väärtusena või siis ajaloolise õnnetusena, millest lahti tuleb saada. Sotsid võiksid olla esimesel positsioonil”.

Aune Valk: mul on unistus, unistus koosõppivast Eesti koolist

Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk tutvustab juba 2014. aastal valminud visiooni mitmekultuurilisest koolist, mille eesmärk on, et venekeelsed noored jääksid Eestisse ja rakendaksid oma andeid Eesti heaks, et nad oleksid siin õnnelikud ja tunneksid ennast kodus.

Töötasin aastal 2014 haridus- ja teadusministeeriumis, kui ühtäkki saime me ministriks Jevgeni Ossinovski ja mus tekkis lootus, et vahest võiks HTM mõelda eri rahvusest noorte haridusele laiemalt, mitte vaid riigikeele oskuse probleemist lähtudes.

Olin seda teemat uurinud, sellest mõelnud ja kirjutanud üle 15 aasta, 1990. aastate keskpaigas Marju Lauristini ja Mati Heidmetsa poolt veetud nn VERA projektist saati.

Võtsin julguse kokku ja esitasin ministrile oma toonase visiooni mitmekultuurilisest Eesti koolist. See päädis ühe põhjaliku analüüsiga, aga tegudeni toona ei jõutud – valimised tulid 2015. aasta kevadel peale. Toon allpool ära visiooni nii nagu see siis kirja sai. Aga enne seda veelkord põhjendus, miks suhtun teemasse sama kirglikult, kui Martin Luther King oma unistusse.

Tegemist on Eesti tulevikuga

Teema on mul südames, sest tegemist pole lihtsalt kellegi natuke paremate või halvemate oskuste või hinnetega, mille üle hariduses sageli kirglikult vaieldakse. Tegemist on Eesti tulevikuga: nendega, kes tahavad Eestis elada, siia panustada ja kas need, kes siin elavad, jagavad samu väärtusi, teevad omavahel koostööd või tegutsevad nagu luik, haug ja vähk.

Hariduse eesmärk pole õpetada kedagi vaid mingis keeles rääkima, anda erinevaid teadmisi, vaid lapsi ka sotsialiseerida. Kuniks vene lapsi õpetatakse venekeelses koolis, eraldiseisvalt eesti lastest, kuniks nende õpetajad on oma identiteedi, hariduse, igapäevase suhtlusringkonna mõttes erinevad eesti õpetajatest, siis hoiame ja kasvatame me eraldatust kahe kogukonna vahel.

Kaks suuremat reformi, mida HTM on taasiseseisvumise aja jooksul vene noorte suunal teinud. on keelekümblusklasside loomine ning gümnaasiumihariduse muutmine eestikeelseks.

Keelekümblus on väga suurepärane algatus, selle eesmärk on vene noorte parem eesti keele oskus, aga see ei aita luua suhteid eri rahvusest noorte vahel, sest vene noored ei kümble koos eesti noortega

“Vene noorte Eesti kõrgkoolidesse tulemine pole kasvanud. Nad ei ela samas inforuumis eesti noortega.”

Eestikeelne gümnaasium (nn 60 : 40 süsteem) on parandanud vene noorte eesti keele oskust, aga vene noorte Eesti kõrgkoolidesse tulemine pole kasvanud. Nad ei ela samas inforuumis eesti noortega.

Venekeelse kooli õpetajad kurdavad, et nende õpilased ei mõista eesti keele tähtsust, kuna ei seo oma tulevikku (eestikeelse) Eestiga. Küsimus on, mida me tahame saavutada?

Iga Eesti noore eneseteostust Eestis ja sidusat ühiskonda või …. Aeg- ajalt tundub mulle (loodan väga, et see pole tõsi), et osade Eesti poliitikute huvi ongi hoida vene noori eemal. Et nad valiksid pigem õppimise välismaal ja ei tahaks Eesti elus liiga aktiivselt kaasa lüüa.

Mina tahan, et nad jääksid siia ja rakendaksid oma andeid Eesti heaks, et nad oleksid siin õnnelikud ja tunneksid ennast kodus. Et eesti noored ei tõmbaks “meie-piiri” etnilise grupi põhiselt nagu nende vanemad on seni teinud, vaid oleksid valmis eestlaste hulka arvama ka venekeelsed eestlased.

Mitmekultuuriline kool Eestis, visioon haridus- ja teadusministrile 2014

Eesti keeleliselt segregeeritud koolisüsteem ei ole ei eesti keele õppimise ega eri rahvustest pärit noorte kontaktide loomise ning laiemalt ühiskonna lõimumise seisukohalt mõistlik lahendus.

Senistes lõimumiskavades on enam rõhutatud venelaste eesti keele õpet, omavaheliste suhete (laiemalt sotsiaalse kapitali) ning ühise identiteedi ja vähemusgruppide positiivse kaksikidentiteedi kujunemine on saanud oluliselt vähem tähelepanu.

Lõimumist nähakse Eestis eri osapoolte seas erinevalt (eestlased rõhutavad keeleõpet, venelased võrdset kohtlemist), kuid laiemalt tähendab see suhete, kultuuride ja identiteetide vastastikust muutumist.

Suhete tasandil on seniste uuringute põhjal suurim takistaja eestlaste vähene avatus, mida on kindlasti kõige kergem muuta võimalikult varaste suhtlemisvõimaluste loomisega.

Kultuurimuutuse peamiseks sisuks on eesti keele õpe, aga ka Eesti kultuuris oluliste vähemusrahvuste esindajate parem esiletoomine ehk n-ö enam maa- ja vähem etnosepõhine eesti kultuuri esitlus. Muuhulgas võiks see tähendada vähemuskultuuride ja nende ajaloo õpet (nii eestlastest kui teistest rahvustest õpilastele).

Kõige keerukam ja samas kõige kesksem ja paljude muude aspektidega seotud on identiteedimuutus. Ühelt poolt peaks muutuma Eesti riigiidentiteet avatumaks ja vähem etniliste eestlaste keskseks. See tähendaks ühiskonnaõpetuse, aga vahest ka ajalooõpetuse mõnede aspektide üle vaatamist.Teisalt peaks muutuma siinsete vähemuste identiteet selgemaks ja positiivsemaks mitmikidentiteediks. Vaja oleks luua alus positiivsele eesti-vene (eesti-ukraina jne) identiteedile.Viimase juures tuleb selgelt rõhutada, et nii inimeste psühholoogilise heaolu (mille üheks aluseks on päritolukultuuri tunnustamine) kui riikliku lõimumisprotsessi seisukohalt tervikuna on rõhutada kultuuride paljusust ning mitte jääda eesti – vene vastanduse juurde.

Rahvussuhetele keskendunud psühholoogilistes uuringutes on laias laastus kolm tõestatud teooriat, mis selgitavad heade suhete kujunemist. Lühidalt väidavad need, et:

  • kui indiviidid ja ühiskonnad on kindlad ega tunneta ohtu oma kultuurilisele identiteedile ning oma kohale laiemas ühiskonnas, siis on tagajärjeks positiivsemad vastastikused hoiakud, kui identiteedid on ohustatud, on tagajärjeks vaenulikkus (mitmekultuurilisuse hüpotees, Berry jt);
  • nii indiviidide kui ka ühiskondade psühholoogiline ja sotsiaalne heaolu on kõrgem kui järgitakse strateegiaid ja poliitikaid, mis toetavad kakskultuurilisust (nii päritolu kui riikliku kultuuri) (integratsiooni hüpotees, Berry jt);
  • tihedamad kontaktid erinevate gruppide vahel viivad vastastikuste suhete paranemisele. Allport tõi seejuures välja 4 tingimust, mis juhul kontaktid on eriti kasulikud: kontakt toimuvad võrdsetel alustel, on võimude, seaduste või kommete poolt toetatud, osapooltel on ühised eesmärgid ning suhted on mitteformaalsed. Hilisemad tööd on näidanud, et abiks on ka muudel tingimustel toimuvad kontaktid (kontakti hüpotees, Allport).

Üheks lahenduseks eeltoodud küsimustele ja võimaluseks nimetatud hüpoteesides esile toodud printsiipe järgida oleks eri rahvustest laste koos õppimine koolis, mis arendaks laste emakeelt, annaks hea eesti keele oskuse, looks võimaluse ühiseks suhtlemiseks ja vastastikku kultuuride tundmaõppimiseks.

Oluline on seejuures igaühe kultuuri ja identiteedi tunnustamine ja samas võimalus kakskultuurilise identiteedi arenemiseks.

“Eestikeelses vene keele ja kultuuri süvaõppega gümnaasiumis koos eesti noortega” õppimine on Integratsiooni Monitooringu (2008) järgi eelistuselt teine haridusvalik (seda soovib 18%). Kindlasti tuleks mitmekultuurilisemaks (sh Eesti vähemuste kultuuri käsitlevaks) muuta ka eesti laste õpet kõigis koolides.

Kooli eesmärk on kasvatada vabalt 2-3 keelt valdavaid, kultuuriliselt avatud ja ühiskondlikult teadlikke noori, kes on kindlad oma kultuurilises kuuluvuses ning kel on sõpru eri kultuuridest. Need koolid peaksid olema suunatud võrdselt kõigile Eesti õpilastele, aga ka siia pikemalt elama tulnud välismaalastele. Koole võiksid iseloomustada järgmised tunnused:

  • Tegemist on põhikoolidega või integreeritud põhikooli ja gümnaasiumiga. Et mitte piirata noorte erialavalikuid, siis võiks selline suunitlus (enam keele, kultuuri, ühiskonna ja suhtlemise õpet) olla vaid/ennekõike põhikooli tasandil. Põhikoolijärgsed valikud (kutsekool või mõne aine süvendatud õppimine gümnaasiumis) võiksid neid ette valmistada siiski juba edasiseks erialavalikuks.
  • Koolid luuakse olemasolevate koolide liitmise teel või arendades välja mõne õpilaste arvult väikeseks jäänud eestikeelse põhikooli. Oluline on, et see protsess toimuks proaktiivselt, valmis oleksid nii õpetajad kui õppematerjalid, sellisele koolitüübile tuleks luua positiivne kuvand (analoogselt Hea Algusega ning Avatud Algus vms).Koolidel peab olema väga selge strateegia mitmekultuurilisuse- ja mitmekeelsuse arendamiseks, sh ka õpilaste värbamiseks nt printsiibil, et eesti emakeelega laste osakaal poleks väiksem kui 50% ja mitte suurem kui 80%.
  • Õppetöö põhikeel on eesti keel. Lapsed, kelle kodune või lasteaia keel pole eesti keel, saavad soovitavalt käia eelkoolis, kus õpetatakse aasta jooksul intensiivselt eesti keelt. Eesmärk on, et lapsed omandaksid võimalikult kiirelt suhtluskeele.
  • Teiste keelte õppimine toimub eri tasemel, oluline on võimalusel pakkuda süvendatult emakeele õpet, mis vajadusel võib toimuda ka nt liitklassides vm viisil. Slaavi koolis pakutakse vähemalt kahe slaavi keele ja kultuuri õppimise võimalust, Vene lütseumis vene keele ja rahvusvahelises koolis inglise keele õpet. Lisaks õpitakse üks-kaks ainet nendes keeltes, alustades võimalikult vara. Seda teevad ka eesti lapsed.
  • Kooli suunitluseks võiks olla ka suhete loomine naaberriikide (mitmekultuuriliste) koolidega, rahvusvaheline suhtlus. Eraldi eesmärgiks võiks olla ka Euroopa kodanikuks kasvatamine, Euroopa identiteedi areng.
  • Nooremates klassides võiksid olla mängulised suhtlemistunnid, mis õpetaksid last panema end teise inimene olukorda, käituma, kui ei oska end hästi väljendada jne, hilisemates klassides kultuuridevahelise suhtlemise tunnid.
  • Nii sellise, kui teiste koolide jaoks on oluline välja töötada õppematerjalid vähemuskultuuride õppeks.
  • Oluline on, et mõnedes võtmeainetes (ajalugu, kirjandus, ühiskonnaõpetus) oleksid adapteeritud õpikud, mis pööraksid tähelepanu mitmekultuurilisusele ja vähemuskultuuridele. Näiteks ühiskonnaõpetuse õpikus tuleks rääkida mitmekultuurilisuse plussidest ja miinustest. Kriitiline on ajaloo-õpikute vaatenurga(nurkade) küsimus.Kirjanduse programmi tuleks kindlasti sisse tuua Eesti-vene (või Eestis elanud vene) autoreid (näiteks Sergei Dovlatov, Andrei Ivanov), samuti teoseid, mis räägivad emigratsiooni-immigratsiooni, mitmekultuurilisusega seotud küsimustest. Tõenäoliselt oleks vaja eraldi aabitsat. Kiireks viisiks oleks õppematerjalide väljatöötamine e-õppevara programmi raames esialgu veebipõhiste materjalidena.
  • Oluline, et kõik õpetajad oleksid kultuuriliselt teadlikud ja avatud ning mh valmis toetama noorte identiteedivalikuid, mis kahes kultuuris kasvavate noorte puhul vajab tähelepanu1. Algklassiõpetajad võiksid olla kakskeelsed, et toetada laste sisseelamist ja lahendada võimalikke probleeme.
  • Selliste koolide tekkimise potentsiaal on ennekõike neis linnades, kus vene õpilaste arv väheneb ning on vajadus koole liita (nt Mustvee, Valga, Haapsalu, mingis perspektiivis võib-olla ka Tapa), aga loomulikult võiks sihiks võtta ka Tartu ja Tallinna. Keerukam on Ida-Virumaal, kus selline kool saaks toimida vaid keelekümbluse võtmes.

1 Marcia (ja täpsemalt Phinney) mudeli järgi läbib lapse noore identiteedi areng suletud (selge, vastanduv, läbi mõtlemata) ja/või hajusa (identiteet ebaoluline, ebaselge) ning reeglina teismeliseeas moratooriumi (otsingute-vastandamise) staadiumi. Oluline on peale moratooriumi jõuda saavutatud (läbimõeldud, positiivne, kakskultuurilises olukorras võiks integreerida eri kultuure) identiteedi staadiumini, mitte kapselduda tagasi suletud identiteeti (lõimumisvalikuna separatsioon) või jääda hajusa identiteediga (lõimumisvalikuna marginaliseerumine).

Aune Valk: mul on unistus, unistus koosõppivast Eesti koolist

Foto: Tartu ülikool