Ettevõtjate jaoks pika sujuva üleminekuajaga oleks ka Eestis õige hetk kuulutada karusloomakasvatus oma aja ära elanud nähtuseks, mineviku reliktiks ja see täielikult keelustada, kirjutab sekka kuuluv riigikogu liige .
Kas inimesel on õigus piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat, et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema sabast võtmehoidja?
Tunnistan, et minu suhe sellesse, kuidas inimesed kasutavad loomi ära, on kahetine. Pean lugu veganitest, ent mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ning tarbitud piima ja mune – sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära tarvitada nende põllumajandusloomade nahad – niipalju, kui see on võimalik –, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast jalatsiteta ja liha söömiseta. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima ja munade tarbimise taga soolise võrdõiguslikkuse temaatikat: emasloomade ja -lindude ekspluateerimist, sest piimaandmiseks ja munemiseks sundtiinestatakse veiseid ja kanu regulaarselt.
Samas, kui järele mõelda, pole karusloomanahk, millega end kaunistada, inimesele ellujäämiseks tänapäeval enam vajalik, sest meie käsutuses on materjalid, mille abil ennast külma eest kaitsta ja soovi korral lille lüüa ka oluliselt eetilisemalt. Daami karusnahkne kasukas tänases Eestis on minu rikutud pilgu jaoks samasugune tugev stigma nagu lõvi- või tiigrinahk mõne aafrika kuninga õlgadel ning see seostub primitiivse võimunäitamisega teiste surma ja kannatuste arvel.
Maaelukomisjon arutab peagi küsimust
Kui põllumeeste arvates on karusloomakasvatused Eesti põllumajanduse ja maaelu loomulik osa, siis linnainimestest ja ennekõike humanitaaridest loomasõprade jaoks on karusloomakasvatus moraali valdkonda kuuluv filosoofilist laadi küsimus.
Meie uus valitsus ei võtnud küsimust eelmisel neljapäeval arutades vastu ühtset seisukohta karusloomafarmide keelustamise asjus ja praegu on karusloomakasvatus meil igati seaduslik ettevõtmine, kui vastab veterinaar– ja toiduameti normidele.
Paljude arvates on tegu maaelu loomuliku mitmekesisusega, ehkki karusloomakasvatuses on hõivatud marginaalne hulk inimesi. Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid. Kokku on Eestis umbes 200 000 karuslooma. Eesti ja Baltimaade suurim karusloomafarm asub Keila külje all Karjakülas, kus on ligikaudu 150 000 minki ja 22 000 rebast. Soome kapitalile kuuluva Balti Karusnahk OÜ turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust.
Parlamendi maaelukomisjon arutab peagi küsimust, mis muutus aktuaalseks seoses loomakaitsega tegeleva MTÜ Loomus initsieeritud avaliku elu tegelaste hiljutise petitsiooniga ja praeguse seisuga võib oletada, et komisjon ei näe põhjust karusloomakasvatust keelustavat eelnõu koostada ega parlamendi ette saata.
Samas, Euroopa riigid on viimastel aastatel suutnud avalikkuse survel karusloomakasvatuse lõpetada. Nimekiri on pikk: Suurbritannia, Holland, Horvaatia, Põhja-Iirimaa, Austria, Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, mõned Saksamaa liidumaad ning Belgia suurim piirkond Valloonia täielikult, osaliselt Šveitsi, Taani, Rootsi ning mujal maailmas Brasiilia, Uus-Meremaa ja USA. Karusloomafarmide keelud on eriti tugevalt poliitilises päevakorras Belgias, Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis.
Karusloomanahkade tootmine pole enam ka majanduslikult mõttekas
Moemaailmas on karusnahk asendunud kunstmaterjalidega, sest tarbija teadlikkus on kasvanud ja karusnahksed luksustooted ei seostu trenditeadlikkus avalikkuses mitte alati glamuuriga. Karusloomanahkade tootmine pole paljudes maades enam ka majanduslikult mõttekas, sest Euroopa turg on kokku kuivamas ja suur Hiina suudab ise toota oma turul veel vajaliku karusnahatoodangu.
Viimase EMORi uuringu järel (vt. Maaleht 12.01. 2017) pooldab karusloomafarmide keelustamist üle poole Eesti elanikkonnast, sealhulgas on vastuseis, lausa üle 80 protsenti suurem naiste hulgas. Kui avalik arvamus on selline ja parlamendis domineerib kitsas põllumeeste huvigrupi hääl, on aeg teema diskussiooniks üles võtta nii avalikkuses kui ka riigikogus. Ettevõtjate jaoks pika sujuva üleminekuajaga oleks ka Eestis õige hetk kuulutada karusloomakasvatus oma aja ära elanud nähtuseks, mineviku reliktiks ja see täielikult keelustada.