Õpetajatel oleks kergem oma õiguste ja väärika tasu eest seista, kui nende selja taga oleksid kaevurid, energeetikud, kultuuritöötajad, tervishoiutöötajad, ajakirjanikud ja paljud teised, kirjutab Eduard Odinets.
Kavandatava õpetajate hoiatusstreigi valguses meenub mulle ühe poliitiku väljaütlemine riigieelarvest palka saavate inimeste töötasude külmutamise asjus: “Kui me räägime meditsiinitöötajatest, siis tuleb loomulikult vaadata kollektiivlepingut: kui see on selle ette näinud, siis seal seda teha ei saa. Aga mujal – haridustöötajad, siseturvalisuse ametkond –meil ei ole ju kollektiivlepinguid.”
Minu arust pakub just kollektiivleping kaitset palga külmutamise vastu, andes samal ajal kindlust tuleviku osas. Kollektiivlepingu sõlmimist õpetajatega toetab praegu aktiivselt Eesti Haridustöötajate Liit ning seda eeldab ka vastav Euroopa Liidu õigusakt. Euroopa Parlamendi miinimumpalga direktiivist tuleneb nimelt kohustus töötada Eestis välja tegevuskava kollektiivläbirääkimiste edendamiseks, et töötajate hõlmatus kollektiivlepingutega tõuseks 80 protsendini.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium liigub kuuldavasti sellise tegevuskava väljatöötamise suunas, kuid tundub, et vaja oleks ka tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonide jõulisemat panust.
Läbirääkimised kollektiivlepingu üle on pikk ja vaevarikas protsess, mis nõuab nii õpetajate ametiühingult kui ka riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt koostööd ning tugevat pingutust. See tähendab, et järgmiseks aastaks ilmselt ei jõuta lepet saavutada, kuid läbirääkimistega on vaja kiiresti alustada, et saavutada 2025. aasta ning edasi järgnevate aastate palgakulude osas indikatsioon veel enne kevadet, kui ministeerium oma arvud paika paneb.
Tean, et osas omavalitsustes, näiteks Narvas, on kollektiivlepingud õpetajatega olemas ning neis linnades või valdades on kas toimumas või tulemas keerulised kõnelused leppe tingimuste üle. Ainuüksi lepingute olemasolu, mille üle rääkida, on suur samm edasi. Soovin õpetajatest läbirääkijatele kindlat meelt.
Sotsiaaldemokraadid on seisnud aastate vältel nii sõnades kui ka tegudes õpetajate eest. Valitsuses olime hilissuvel kategooriliselt vastu plaanile külmutada neljaks aastaks kõik avaliku sektori palgad, sh õpetajate omad. Seda ei juhtunud, aga kahjuks tõuseb õpetajate palk praeguse kava kohaselt 2024. aastal vaid minimaalselt.
Ootused on palju kõrgemad. Olen ise õpetajaharidusega ning õpetajate tööga hästi kursis. Minu jaoks on põhitõde, et pedagoogide väärikas tasustamine on ühtlasi investeering Eesti haridusse ja sealtkaudu tulevaste põlvkondade heaolusse.
Hea meel on selle üle, et riik leidis võimaluse investeerida täiendavalt Ida-Virumaa õpetajate palkadesse, kuid oma tööpanuse väärilist tasu vajavad õpetajad kõikjal Eestis. Mõistagi ei tohi unustada lasteaiaõpetajaid. Et ka nende palk järgmisel aastal kasvaks, saavad omavalitsused riigieelarvest ühe miljoni euro ulatuses toetust.
Toonitasin hiljuti Eesti Ametiühingute Keskliidu kongressil vajadust Eesti töötajate esindusorganisatsioonide suurema koondumise ja jõudude ühendamise järele. Jutuajamisi teemal, et kõik töötajate õiguste eest seisvad organisatsioonid võiksid ühineda ühe katuse alla, on olnud üksjagu, aga selle mõtte teostumiseni ei ole senini jõutud. Ka õpetajatel oleks kergem oma õiguste ja väärika tasu eest seista, kui nende selja taga oleksid kaevurid, energeetikud, kultuuritöötajad, tervishoiutöötajad, ajakirjanikud ja paljud teised. Tundub, et suurel ja tugeval sotsiaalpartneril on lihtsam oma nõudmiste eest seista.
Riigikogu liige streikida ei saa, kuid ta saab toetust avaldada ja oma poliitilist mõjuvõimu kasutada. Seda teengi.
Eduard Odinets: pingeid aitaks maandada õpetajate kollektiivleping