Eiki Nestor: Austatud Riigikogu enamus, ükski võimuliit pole igavene. Teie oma ka mitte. Mõelge end olukorda, kus teie olete vähemuses

Vabandan, kuid alustan mitte just aplause koguva lausega. Nimelt, Riigikogu liikmed on sinna valitud rahva poolt. Eestis kehtiva valimisseaduse alusel. Veelgi lihtsamalt, rahvasaadiku ülemus on ja saab olla ainult valija. Mitte president, Riigikogu esimees vôi juhatus. Ja hoopiski mitte peaminister vôi môni teine valitsuse liige, vastupidi, nemad on hoopis Riigikogu kui tööandja ees aruandjad, kirjutab sotsiaaldemokraadist endine Riigikogu esimees Eiki Nestor EPLi arvamusportaalis. 

Seega on ainult valijal ôigus otsustada, kas üks vôi teine tehtud ettepanek on tark vôi rumal, kas Riigikogu liige on tragi vôi loru, kas ta teeb seda, mida valimistel lubas vôi on lubatu unustanud. Selle otsustuse saab teha valija järgmistel valimistel.

Et kôigil saadikutel oleks vôimalik oma valijatele antud lubadusi täita, peab tal olema vôimalus teha ettepanekuid ja ühtlasi ôigus neid kaitsta. Nüüd keegi kindlasti ütleb, et ma jagan siin algklasside tasemel selgitusi. Tehke faktikontroll toimunust ja kommentaaridest ja veendute vastupidises.

Seadus, mis Riigikogu elu korraldab, arvestab eelkôige kahe asjaoluga. Keegi on alati enamuses , sest neil on rohkem hääli ja seetôttu lihtsam lubadusi täita. Keegi on alati vähemuses, aga ka neil on valijad, kes ootavad lubatu täitmist. Komisjonide töö reeglid ei ole keerulised. Kui eelnôu ei saadetud tagasi esimesel lugemisel, siis saavad saadikud teha ettepanekuid, neid komisjonis selgitada, vastata küsimustele ja toimub hääletus. Ei mingit tsirkust, kas pole? Kus siis algab palagan, vôi on see ehk midagi muud hoopis, midagi palju karmimat?

Môelge ennast koosolekule, kus teil on ühe oma môtte selgitamiseks 5 sekundit ! Ja lôppude lôpuks vôetakse isegi see vôimalus ära. Seejuures, head inimesed, ei ole see vaid mingi rahvasaadikute kaklus, vaid sellega solvatakse eelkôige ôigustest ilma jäetud saadikute valijaid.

Saan aru, et virtuaalsete komisjoni koosolekute korraldamisel on komisjonidel hetkel suur vabadus. Vôtku siis eeskujuks kord, mis on kinnitatud hiljuti Riigikogu juhatuse poolt täiskogu ehk suure saali istungite tarbeks. Uus asi meie parlamendis, ehk on pisivigu, aga kôik on korrektne. Istung toimub täiskogu saalis, juhatab juhatuse liige, kohale tulnud saadikud on samas saalis nagu tavaliselt, kes paraku mujal sunnitud olema saavad osaleda intrneti teel. Mis kôige olulisem, sellise koosoleku läbiviimiseks peab olema mingi selge pôhjus. Nende pôhjuste hulka ei kuulu muudatusettepanekute arv vôi vähemuse konksuga küsimused.

Riigikogu juhataja ei saa kabuhirmus panna plehku oma tuppa ja öelda, et aitab, meid on rohkem kui teid ja sellepärast on meil ôigus teha kôike, mida soovime. Nüüd ma teadlikult keeran vinti üle – kui me nii jätkame, siis varsti ei lülitada välja mitte vähemuse arvuteid, vaid elekter nende tööruumides, sest see on ette nähtud ainult enamuse saadikutele ja punkt. See oli loodetavasti nali, kui keegi aru ei saanud.

Aga ehk algas tsirkus siis, kui vähemus otsustas kaitsta rahvahääletuse môtet ja sisu pilastamise eest ja esitas rohkelt muudatusi? Tuletan siis meelde, et ka neil on omad valijad ja koos ôigusega küsida – miks te lubate meie üle irvitada? Mis rahvahääletus see on, kus “ei” vastuse pealejäämisel ei muutu midagi ja kus”ja” vastuse pealejäämisel on riigiôiguse teadjatel täiesti erinev arusaam, mis juhtuma hakkab? Obstruktsioon suurusena ei ole mitte kellelegi meeltmööda ja alati sunnitud.

Ideaalis oleks sobilik rahvahääletus küsimusega, mille poolt on kôik fraktsioonid. Ehk arutaks siis veel, ei trambiks vähemuse valijatel, lülitaks mikrofonid sisse, saaks aru, miks me Riigikogu üldse valime.

Edasine saab aga olema veelgi inetum, kui môistus ei vôida. Aga komisjonil näib selline plaan olevat. Nimelt lubab seadus komisjonil liita neid muudatusettepanekuid, mille sisu on sama ja mille esitaja on sama. Must valgelt selgitades, kui ühe ja sama fraktsiooni liikmed esitavad identse ettepaneku, on neid varem liidetud. Muul juhul mitte. Sama sisu all ei saa môelda, et need on esitatud näiteks riigieelarve kohta vôi moel, mis nôuaks eelnôu pealkirja muutmist. Kui muudatusi suvaliselt liidetakse vôi hoopis hääletusele ei panda, siis ei ole tegu enam tsirkuse vôi palaganiga. Siis ei kehti Eestis mitte ükski pôhimôte, mida ehk tôesti algklasside tasemel loo alguses olin sunnitud seletama.

Kuidas siis edasi? Vôimalikud variandid:
– vôtke eelnôu tagasi, et mitte raskendada Riigikogu tööd, seaduse alusel saavad seda teha ka kaks fraktsiooni, kui kôigile kolmele see ülejôu käib, eesmärgiga arutada asja edasi
– kui esimene variant on ülejôukäiv, siis jäägu eelnôu menetlusse, lubage esitada omapoolne uus sônastus ja seejärel teine lugemine katkestada uueks aruteluks, koalitsioon sellest ei lagune
– kuna viirusega vôitlus on hetkel probleem number üks siis katkestage selle arutelu komisjonis, koalitsioon ei lagune, riigimehed pealegi, selle eelnôuga viirusest ei päästa ei abiellunuid ega koosellunuid
– môelge koalitsioonileppe muutmise peale, ehk leiate konsensuse abielu ja kooselu teemal hoopis seaduseelnôu esitamise kujul.

Miks need ettepanekud on vôimuliidule? Vaadake, vähemus ei ole seda eelnôud esitanud ega soovinud.

Ja mitte mingil juhul ei tohi välja lülitada Riigikogu liikmeid tööst, milleks neid on valitud. Ei komisjonis ega suures saalis.

Riigikogu liikme saatusest ainult niipalju. Austatud Riigikogu enamus, ükski vôimuliit pole igavene. Teie oma ka mitte. Môelge ennast selles kriisis olukorda, kus teie olete vähemuses. Ja kuna te väidetavalt ôilsate traditsioonide eest vôitlete, siis kas mitte pole ûheks neist tôdemus, et ära tee oma vaenlasele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse.

Eiki Nestor: Austatud Riigikogu enamus, ükski vôimuliit pole igavene. Teie oma ka mitte. Môelge end olukorda, kus teie olete vähemuses