Riigikogu on püha koht, sest selle liikmed on valitud vabadel valimistel Eesti valijate poolt. Ja valijate tahe demokraatias on püha. Kui keegi väidab vastupidist, siis ei austa ta valijaid, demokraatiat vôi môlemat. Punkt, kirjutab endine sotsiaaldemokraadist Riigikogu spiiker Eiki Nestor EPLi arvamusloos.
Ju on sellised väited osa globaalsest vôitlusest avatud ja suletud maailmade vahel ja nüüd armas rahvas, on vaenulikuks süvariigiks tembeldatud ka parlament. Ma ei taha uskuda, et see teadlik suhtlusviis oleks siin Eestis välja môeldud. Ühel vôi teisel kujul on Steve Bannoni sabarakud loomas vaenlase kuju paljudes riikides. Seda luuakse valijale, kes pole rahul ja tunneb end unustatuna, sest keegi peab ju tema olemises süüdi olema! Risti löödud, üles poodud, maha tambitud. Ja too valija ei môista, et risti löömise abil tema elu paremaks ei muutu. Kuhu see kôik viib, nägime möödunud sügisel Washingtonis.
Kas sellele labasusele ja vägivalla ôhutamisele on vôimalik vastu seista nii, et me ei riivaks mingilgi moel teist püha pôhimôtet, sônavabadust? Kaasa arvatud valitud rahvasaadiku ôigust öelda, mida môtleb. Olemata seejuures üleolev, nilbe ja solvav osade valijate vôi kolleegide suhtes.
Riigikogu tôöd reguleeriv seadus annab siinkohal ôiguse istungit juhatavale esimehele vôi aseesimehele. Kui keegi oma etteastes kasutab ebakohaseid väjendeid, nôuab seadus juhatajalt märkuse tegemist ja kui see ei aita, tuleb mikrofon juhtaja otsusel lihtsalt välja lülitada.
Märkuseid tuli ka minul teha, aga üksikutel juhtudel. Nii saadikutele, kui ka kahjuks ühele ministrile, kes infotunni ajal hakkas saadiku küsimuse ajal vastu karjuma. Aga kui saadik näiteks naistevastase vägivalla tôrjumisele suunatud konventsiooni arutamise ajal leidis, et nüüd hakkavad Eestis spordivôistlustel ringi jooksma habemega naised, kellel on püksis sotsiaalne konstruktsioon, siis seda ma ei teinud. Püüdsin mitte naerda. Ei suutnud, vabandan. Rumalus on lubatud, inetus mitte.
Kui sageli Riigikogu selles koosseisus juhatamisel ôigust sônavôtt lihtsalt lôpetada kasutatud on?
Nilbete ja inimrühmi solvavate ütluste korral olen endamisi alati küsinud, miks tal mikrofoni lihtsalt välja ei lülitatud.
Täiesti ennekuulmatu ja lubamatu oli mitte välja lülitada nende ministrite mikrofone, kes siin aasta või kaks tagasi Riigikogu ees esinedes nimetasid saadikuid pômmpeadeks, solvasid vähemusi, haritlasi, meedikuid…Ei jôua kôiki kokku lugeda. Minister Riigikogus ei esine mitte saadikutele, vaid valijatele. Solvates saadikuid solvavad nad tegelikult rahvast. Ja kui minister eelnôud tutvustades endale seda lubab ja märkuseid millekski ei pea, tulebki tema mikrofon lôplikult tummaks teha. Eelnôu lugemine katkeb selle arutelu vôimatuse tôttu ja kogu lugu.
Peaminister peaks aga sellisel juhul kohe sôitma Kadriorgu palvega minister ametist vabastada. Kuna vôimul olemine oli tähtsam Eesti mainest ja demokraatiast piirduti ôhtusöökide ja tortidega. Tulemuseks nilbused ja solvangud tänases kogus, kus teadlikult mängitakse lubatavuse piiril.
Ja veel. Tänaste vihakône paragrahvide alusel vôib minna Toompea lossi ette meelt avaldama plakatiga, millel president, Riigikogu esimees, minister ja rahvasaadik on kujutatud oranžides vangiriietes pôlvitamas poomisnööride ees. Seda juhul, kui selle plakati autor on ema pensionist end lootusetult pôhja joonud tegelane. Sest ta ise ei kujuta neile plakatil olevatele tegelikku ohtu.
Kas ei kujuta aga ohtu need tegelased, kes selle plakti talle kätevahele andsid? Sest ise poleks ta seda plakatit kunagi suutnud kokku panna. Ootan suuremat ja sisulist arutelu vihakône teemal, mis nüüd kuidagi vaibunud.
Mul on meeletult kahju, et üks vôimuliit mängis maha Eesti maine saamata seejuures aru, kui ohtlik see on vabale ja demokraatlikule ühiskonnale. Ma ei saa aru, miks Riigikogu juhatus ainult pealt vaatab ja käsi laiutab. Poliitilist môttevahetust saab pidada ka nii, et vähemusi ja kolleege ei solvata.