Eiki Nestor: Elu keerulisim ülesanne oli lasteaialastega hümni laulda

Endine riigikogu esimees Eiki Nestor ütleb intervjuus Eesti Päevalehele, et tunneb end nüüd palju rohkem omas elemendis – lipsu ja ülikonda ei armastanud ta niikuinii.

Kui Eiki Nestor (66) jäi kevadel riigikogu valimistel parlamendi koosseisust välja, murdis ta rekordit vääriva pidevjoone. Nestor oli taasiseseisvunud Eesti riigikogu koosseisu kuulunud alates selle loomisest 1992. aastal, kokku 27 aastat. Viimasel viiel aastal oli Nestori istekoht riigikogu saali kõige tähtsamas otsas, esimehepuldis.

Kui palun tal intervjuuks mõni endale oluline koht valida, pakub Nestor oma poja plaadipoodi Biit Me Record Store. Kohtudes tervitab ta mind seljas oleva kilejope sahisedes heatujuliselt ja tutvustab end eesnime pidi. Kuni ootame võtit, mis avaks plaadipoe, räägime Frank Zappast, Bruce Springsteenist ja raamatutest. Muide, Zappa plaate on Nestoril alati puudu, sest neid tuleb aina juurde. Ainuüksi pärast surma on Zappa loomingut ilmunud 50 helikandjal. Viimatine vinüül, mida Nestor enda kollektsiooni igatseb, on kogumik kunagistest raadioesinemistest.

Ja kes arvab, et endine parlamendi esimees elab pärast riigikogutööst vabanemist igavat pensionärielu, eksib rängalt. Intervjuu ajal tuleb tal vastata mitmele telefonikõnele („Sõber tõi just sae remondist ära”) ja pärast meie vestlust jookseb ta pojatütart ürituselt ära tooma.

Peaaegu aasta on möödas sellest, kui teil oli viimati riigikogu liikmena Toompeale asja. Kas on harjumatu, et ei pea enam igal hommikul pintsakut ja lipsu selga panema?

Ei ole harjumatu. Olen omas elemendis jälle tagasi. Lipsudega oli nii, et kui mind riigikogu esimeheks valiti, siis pidin soetama endale alguses kolm ülikonda ja viksimaid riideid. Praegu vaatan, et need jäävad mulle kapis hoopis jalgu, ja ma ei tea, miks ma need kunagi omale üldse ostsin. Nüüd saan olla jälle nii, nagu mulle meeldib.

Muuseas, üks tõestisündinud lugu. Ma ei mäleta, kes, aga üks riigikogu liige tuli järgmistel päevadel (pärast Nestori riigikogu esimeheks valimist) minu juurde ja ütles: oi, ma ei tundnud sind äragi, ma pole sind kümme aastat lipsus näinud! (Muheleb.)

Nii et see muutus on teie jaoks pigem lihtsasti tulnud?

See ei ole tõesti midagi sellist, mida ma poleks enne kogenud. Sõidan ikka bussiga edasi-tagasi. Ühistransport töötab hästi, bussijuhid on tublid nii Tallinnas kui ka Hiiumaal ja ka üle Eesti. Ja midagi eripärast ei ole. Poliitikat jälgin nüüd mõnevõrra kõrvalt, aga olen kursis sellega, mis seal toimub. Kui arvan, et pean suu lahti tegema, siis teen.

Millega te end tegevuses hoiate?

Kui vaatan ühiskondlikku poolt, siis natuke on kohustusi juurde tulnud. Jätkan oma nii-öelda õdede ja vendade juures transpordi ametiühingus volikogu esimehena. Ja võtsin juurde teise ameti. Suvel helistati ja kutsuti Eesti liikumispuuetega inimeste liidu asju ajama. Võtsin mõtlemisaja, aga kuna selle liidu looja oli kadunud Mihkel Aitsam, kellest ma väga lugu pean, jäi mul lõpuks tunne, et kui ütlen ei, siis ütleksin nagu talle ei. See näis mulle võimatu ja nüüd ongi mul kohustus seda liitu juhtida.

Eks pensionäridele meeldib enda üle nalja heita, et pensionäril on ju kiire kogu aeg. Nüüd saan aru: ongi kiire.

Mis tundega vaatate seda, mis praegu Toompeal toimub?

Rohkem ja vähem tuttavate inimestega vesteldes on nende esimene küsimus: „Ütle, Eiki, kaua see tsirkus veel kestab seal?” Annan mingeid seletusi ja siis järgmisena tuleb: „Aga sul on vist ikka hea meel, et said sealt tulema?” See on praegu väga tavapärane vestluse algus.

Ega mulle ei meeldi see praegune olukord. Nendest kolmest, kes võimu juures on, suudan võib-olla aru saada sellest, mida EKRE teeb. See on erakond valijatele, kes otsivad süüdlast. Igas ühiskonnas on mingi hulk inimesi, kes arvavad, et kuskil peab keegi süüdi olema. Ja see loetelu tuleks väga pikk, kui lugeda kokku, kes kõik on süüdi olnud.

Aga et see (EKRE ministrite tegemised – toim) on läinud nüüd ka Eestist välja, see on Eesti mainele ikka krahh. See on kohutav. Näiteks kaks viimast asja… [Siseminister Mart Helme] n-ö plaan B uudis oli isegi mitu korda kahjulikum. Et Eesti, mille julgeolek sõltub väga palju koostööst ja meie liitlastega läbisaamisest, paneb NATO mingitpidi kahtluse alla… Ja nüüd solvati veel Saksamaad. Ma ei tea, miks.

Ütlesite ennist, et kui miski teile tõsiselt haiget teeb, siis võtate sel teemal avalikult sõna. Mis teemade puhul on eriti valusalt kihvatanud?

Praegu olen põhiliselt võtnud sõna teise pensionisamba vandalismi asjus. Kuigi selle lõi grupp inimesi, on hilisem selgitamine millegipärast jäänud minu peale. Küsimus ei ole selles, et ma võtan seda teemat kuidagi isiklikult, aga juba selle uue plaani loogika on minu jaoks tobe. See, et teile, head inimesed, püütakse selgeks teha: selleks et meil oleks tulevikus parem, raisake oma raha kohe nüüd ära. See on nii loogikavastane, kui miski üldse saab olla.

Selliseid ühiskonna muudatusi, mis mõjutavad meid aastakümneid ette, ei tehta kolme-neljakesi kuskil toanurgas. Nii et kellegi mingite luulude alusel keevitatakse kokku mingisugune jaburdus. Seal on asju, mida peab muutma ja millega peaks tegelema. Aga võtta niimoodi kätte ja ajada inimestele lolli juttu… See paneb mõtlema, miks nad seda teevad.

Kui nad (Isamaa – toim) tahaksid teise samba ära lõhkuda, saaks seda teha ka nii, et põhiseadust ei rikutaks. Võin praegu kindlalt öelda, et isegi kui pensionireformiseadus sellisel kujul vastu võetakse, ei hakka see kunagi kehtima, sest on põhiseadusvastane. Sellel imelihtsal moel, et inimesi, kes liitusid teise sambaga ja kes ei liitunud teise sambaga, ei kohelda võrdselt.

Mul on väga kahju, et kunagi küll minust erineva maailmavaatega, aga vastutustundlikust erakonnast Isamaa on saanud täielik Res Publica, keda huvitavad ainult võim ja hääled. Nad on valmis maha müüma meie tulevikku ja mida iganes, peaasi et hääli saada.

Kas populistliku hõnguga loosungid, lubadused, otsused on ohumärk millestki suuremast ja halvemast, mis meid ootab?

See ei ole mingi Eesti eripära, et populistid koguvad hääli. Ja seejuures ei ole vahet, kas nad on parempopulistid, nagu on meie omad ning põlissoomlased, Alternative für Deutschland ja Le Pen, või vasakpopulistid, nagu näeme Hispaanias ja Itaalias. Sisuliselt aetakse sama juttu.

Tänapäeva ühiskonnas ja infokülluses on hulk inimesi, kelle jaoks on informatsiooni nii palju, et keegi peab neile ütlema, mis on õige. Kui su teadmised ei ole kõigis valdkondades tugevad ja sa ei tea enam, mida arvata, siis on sageli väga paljudele lihtne lahendus, kui keegi tuleb ja ütleb, et see on nii. Sellised mustvalged, hästi lihtsad ja kiired lahendused, mis reaalses elus kunagi toimi, muutuvad populaarseks.

See on ju inimlikult mõistetav.

Eks see ongi omamoodi vastureaktsioon sellele, mis on toimunud pärast seda, kui info hakkas kiiresti liikuma. Minu jaoks käib järjekord nii: kõigepealt liikus info ning alles siis algas raha liikumine ja üleilmastumine selle uue infoühiskonna tulemusena. Ma ei süüdista internetti, aga pean ütlema, et kui meie naiivne arvamus oli, et oi kui tore, nüüd saame info rutemini kätte ja kõik targemaks, siis õigel ajal ei osatud aru saada, et väga paljude jaoks tähendas infoküllus peataolekut. Nad kaotasid jalgealuse ja kindlustunde, nad ei teadnud enam, mida arvata ja loota. Selle kõige kurvem pool on, et saab häbematult valetada ja selle pealt võita. Võta või Brexiti näide. Nii-öelda peavoolu poliitikutel või traditsiooniliste maailmavaadete esindajatel ei tuleks populismiga kaasa minna. See võib näida võrgutav: mõtle, kui lihtsalt saab hääli. Aga teisest küljest peab keegi vastutustundlikult maailma ja selle asju ajama. Ja lõppkokkuvõttes tulevad need populistlikud lahendused ja lollused.

Mujal on vasakpoolne maailmavaade jälle popiks saanud. Ameerikas loevad keskkoolinoored Marxi ja on loetuga nõus. Eestis ei ole ma sellist tendentsi veel täheldanud. Miks?

Eestis ei suuda me isegi kommunistidel, sotsialistidel ja sotsiaaldemokraatidel vahet teha. Selle aasta aprillis sai täis sada aastat asutava kogu kokkutulekust. Esimesed valimised olid minu kallile sotsiaaldemokraatlikule parteile ajaloo kõige edukamad, August Reist sai asutava kogu esimees. Sellega on öeldud kõik algusest lõpuni selle kohta, mida sotsiaaldemokraadid Eesti vabariigist arvavad.

Aga sellele põlvkonnale, kes nõukogude ajal ajalugu õppis, õpetati, et sotsiaaldemokraadid on igal pool maailmas kõige suuremad kaabakad. Kommunistid ja sotsiaaldemokraadid pole üheski riigis omavahel hästi läbi saanud ning pole loota, et üldse kunagi hakkaksid saama. Nii et see on ühtpidi meelega teadlik segamini ajamine, aga teistpidi olen vahel mõnele öelnud, et pidid sa siis seda NLKP ajalugu nii hästi õppima, et kõik meelde jäi. Selle järgi on õpetatud pead kõige suuremad töörahva reeturid ja äraandjad.

Võiks ju arvata, et noorem põlvkond ei kanna seda valu ja taaka endaga päris selliselt enam kaasas.

Vasakpoolsus ja parempoolsus käib ka vanuse järgi, nii et nooremate seas on ühtesid rohkem ja vanemate seas teistsuguseid rohkem ning vastupidi. Aga kui rääkida Eesti ühiskonna sidususest, siis praegu teeb võib-olla kõige rohkem muret üks teine lahknevus. Et riiki, mida väga paljud on paarkümmend aastat ehitanud, kus nad on sündinud, kasvanud, koolis käinud, õppinud, mida nad peavad endale kalliks ja armastavad avatuna, naeratava, teadmishimulisena, kiiresti arenevana, seda Eesti vabariiki lämmatatakse nüüd räige sõimuga. Ja see lahe on selline, mis solvab väga paljusid, eriti noori. Ükskõik kas see noor inimene on vasakpoolsem või parempoolsem, ta ei saa aru, mida need onud räägivad, sest sellist Eesti riiki, millest nemad räägivad, ta kindlasti ei taha. Ja noored teevad kõik, et sellist riiki siia ei tuleks. Neil on häbi, kui need kaabud lollusi suust välja ajavad. Ja nad ei saa aru, miks Keskerakond ja Isamaa lubavad neil seda teha.

Mitu riiki, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, kus on ka parempoolsete ja vasakpoolsete vahelised küsimused, on teadlikult teinud kõik selleks, et mitte lasta populiste riiki juhtima, kuigi see mõjutab nende enda valimistulemusi halvasti. Saadakse väga hästi aru, et nad on seetõttu pidanud lõhkuma traditsioone, mis neil on aastakümneid olnud. Tehakse kõik, et mitte oleneda lahmivast populismist ega seda võimule lasta. Teades Jüri Ratast hästi juba aastaid, olen ma kindel, et ta saab aru, millega ta riskib või mis kahju see Eestile toob. Aga ma ei saa aru, miks ta seda teeb. Soov võimul olla on poliitikasse sisse kodeeritud ja seda ei maksa pahaks panna. Aga kuskil peaks ikkagi tulema mingi klõks ette.

Kui võimuahneks te Jüri Ratast peate?

Kindlasti meeldib talle juhtida ja kindlasti ei ole ta ise EKRE-meelne. Aga võib-olla on talle jäänud sellest mehest, kelle ta oma erakonnas välja vahetas, ilmaasjata külge mõte, et võimul tuleks olla iga hinna eest. See on minu jaoks uus ja ausalt öeldes ebameeldiv üllatus. Praegune koalitsioon on savisaarluse pärand. Ja seda ma ei oleks Ratasest uskunud. Praegune lemmikküsimus ongi: millal mõõt täis saab?

Kui lugesin Eesti Päevalehest Jüri Ratase intervjuud, siis kohkusin. Ratasele on iseloomulik anda intervjuusid nii, et ta ei ütle mitte midagi. Aga ta räägib. Räägib ega ütle mitte midagi. See on ka üks moodus poliitikat teha. Aga selles intervjuus ta ei rääkinud, ta lihtsalt turtsus. See oli intervjuu turtsuva peaministriga ja kui olin selle läbi lugenud, ma tõesti kohkusin. Mul tekkis mure mitte koalitsiooni, vaid peaministri pärast. See ei olnud see Jüri, keda mina tean. Mingi teine Jüri oli turtsunud selle intervjuu.

Olete suur melomaan. Kui peaksite praegust võimuliitu mõne lauluga iseloomustama, siis millisega?

„Tahan oma raha tagasi”! Ma ei mäleta peast, kes seda laulab, aga just see laul. (Laulu autor on Hendrik Sal-Saller ja originaalesitaja ansambel Ba-Bach)

See vastus tuli küll kähku.

Jah. Vahel, kui vaatan seda, mida nad räägivad, siis hakkan millegipärast kohe seda laulu laulma. (Laulab käheda häälega: „Tahan oma raha tagasi.”)

Mulle on teist jäänud tulevikku vaatava poliitiku mulje. Kas saate nooremate kolleegidega paremini läbi kui endaealiste või vanematega?

Mu suhtlemine ei olene eriti vanusest, aga võib-olla tõesti on mul vabas ühiskonnas kasvanud noortega lihtsam ühist keelt leida kui inimestega, kel on kurbadel põhjustel jäänud alateadvusse mingid pildid. Võib-olla kuulun oma põlvkonna inimesena sellesse seltskonda, keda Nõukogude võim väga ära ei integreerinud. Sel ajal elati ju väga palju kaksikelu ja minusuguseid oli väga palju. Piltlikult öeldes käisime koolis, ülikoolis või tööl, siis seisime pikas sabas poejärjekorras, saime midagi kätte, läksime koju, seal avasime Soome televisiooni või panime peale sõbra toodud plaadi, lugesime mingit raamatut, mida poes ei müüdud, ja elasime pärast neid kohustuslikke toiminguid nagu hoopis teises maailmas.

Olete natuke kade ka, et ei sündinud vabas Eestis, kus saab seda kõike avalikult nautida?

Olen! Kui ma üldse praeguste noorte peale kuskilt otsast kade olen, siis selles mõttes olengi, et no ikka vägev on! Ja üle 20 aasta poliitikas olnuna ütlen siiralt, et ei ole olnud keerulisemat ülesannet kui minna parlamendi esimehena vabariigi aastapäeval lasteaeda. Olla nendega Eesti vabariigi aastapäeva aktusel ja laulda seitsmeaastastega Eesti hümni. No see ei ole võimalik lihtsalt! Nemad laulavad ja sina tihud seal vahel. See ei ole lihtsalt võimalik, seal on nii hea meel! See on kõige raskem ülesanne üldse. (Pühib meeleliigutusest silmi.)

Kas teil on noortega olnud põlvkondadevahelisi erimeelsusi? Näiteks praegu räägitakse palju kliimast.

Mõistan kliimaküsimust täiesti siiralt. Ma ei olegi veendunud, et siin oleks põlvkondadel kuidagi tavapärasest erinev arusaam. Mulle see Rootsi tüdruk (noor kliimaaktivist Greta Thunberg) väga meeldib. Ja meeldib see, mida ta teeb. Mõistan seda. Ja siis vaatan teist poolt: et näiteks Macron hakkas Prantsusmaal tegutsema, et Prantsuse majandus oleks rohelisem. Ja siis tulid inimesed kollastes vestides ja ütlesid, et neil ei ole midagi rohelise maailma vastu, aga nad tahavad täna ka süüa saada. Ja siin ongi selle teema keerukus või kokkupuute otsimise koht. See ei erine paljudest teistest liikumistest, mis maailmas on varem olnud. Kui sellised sõlmkohad tekivad, tuleb valida. Ja sul ei olegi võimalik valida hea ja halva vahel, vaid pead valima mingisuguse kesktee või kompromissi. Ühtpidi võib ju niimoodi utreerides maakera olla roheline, aga inimesed surevad nälga ja sel ei ole ka ju mõtet.

Aga ma väga-väga toetan seda Rootsi tüdrukut ja meie noori, kes kliima kaitsmisega tegelevad. Tulevikus on see üks maailma sõlmküsimusi.

Kui tihti te oma poegade ja nende lastega (Eiki Nestoril on kaks poega Siim ja Madis ning kaks lapselast Neit-Eerik ja Friida) kliimast ja keskkonnast räägite?

Sain sel suvel Hiiumaal naise käest riielda, kui sääse tapsin. Et mis sa teed, linnukestel ei ole muidu süüa. See oli mulle kaunis suur üllatus, sellist lauset ma ei olnud varem kuulnud. (Naerab.)

Meil on väga roheline pere. Pool perekonda on meil loomakaitsjad, kaasa arvatud ma ise. Ja meie kant – ma ei väsi Hiiumaad kiitmast – on selline, et juba 1990-ndate esimeses pooles pandi minu valda prügi sortimiseks suured prügikastid. See teema jõudis alles hiljem mandri teadvusse.

Ka muusika ühendab teid lastega. Mõlemad te pojad on oma elu muusikaga sidunud.

Ilmselt on see paratamatu, kui su ema ja isa on mõlemad fännid ning kuulavad muusikat. Olen alati Siimust rääkides nalja teinud, et kui õpid käima Frank Zappa muusika saatel, siis saabki sinust muusikakriitik ja siin ei ole mitte midagi teha. Mul on hea meel, et sellest, mis mul oli rohkem nagu hobi, on neil nüüd töö saanud. Ja nad teevad seda hästi. Pojapoeg paneb nüüd sama rada pidi edasi. (Pojapoeg Neit-Eerik keerutab plaate ja kirjutab meedias muusikast)

Kõige noorem lapselaps on kaheksane, nii et tema kuulab praegu veel teistsugust muusikat, aga küll ta jõuab Zappani, olen selles täiesti kindel. Aga mis puudutab vanemat lapselast, siis ta kuulab Zappat nii nagu vanaisagi.

Mille üle oma laste puhul eriti uhke olete?

See, mille üle ma eriti rahul või uhke olen, ongi seotud sellega, et kui ema ja isa on hipid, siis on ikkagi võimatu, et sealt midagi muud välja tuleb. Ju oleme suutnud naisega seda vaimsust neisse kanda, nii et nad ei ole seda näinud millegi üleliigse, arusaamatu või vägivaldsena. Eks tegelikult tänapäeva maailm ongi selline, et sa kasvad koos oma laste ja lastelastega. Teistmoodi ei saagi. See aeg, kus vanem põlv andis oma kindlaid tarkusi noorematele edasi, on möödas.

Mu kunagine matemaatikaõpetaja, kes oli suur arvutifänn ja tegi 1970-ndate alguses raadios saateid arvutitest, ütles juba tollal, et varsti ei ole võimalik enam inimestele midagi õpetada. Saab õpetada ainult õppimist, mitte aineid. Ju see käib ka muu kasvatuse juurde: nüüd saabki midagi uuendada, aga mitte öelda, et miski on õige või vale. See aeg on läbi.

Kui õnnelik teie pere on selle üle, et teil on nüüd rohkem aega ja te ei pea enam riigikogu tööd tegema?

Ma ei olegi nende käest küsinud, ju nad võtavad seda loomulikult. Naine alguses küsis: issand, mis sa nüüd tegema hakkad? Kui ta oli viis korda küsinud, siis küsisin vastu: kas sa kardad, et jään sulle jalgu? Ütles, et jah, kardan küll. (Naerab.) Aga siis ta sai aru, et tegelikult on mul jooksmist ja kargamist niigi palju. Peale ühiskondlike kohustuste olen teinud palju intervjuusid. Olen isegi mõne arvamusloo võlgu. Mittetulundusühinguid, kus olen aktiivne osaline, on veel kolm. Lisaks plaadikeerutamised, sport, mida teen vähemalt korra nädalas. Nii et pigem jääb ajast puudu.

Ja sport on keegel, jah?

Jep! See ei ole bowling, see on keegel. Seal on oluline vahe.

Aasta tagasi oli eetris teie viimane uusaastatervitus riigikogu esimehena. Ütlesite siis, et eestlased ei ole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Usute seda siiani?

Arvan, et kõik need, kes oskavad arvudele otsa vaadata, teavad seda. Eks see oli üks suur risk, kas seda öelda või mitte. Ma ei räägi sellest, kui palju meil töötasud on suurenenud ja muud asjad kasvanud. See, et Eestis tervikuna pole kunagi elu nii hea olnud kui praegu, ei tähenda, et siin ei ole neid, kel läheb halvasti. Et ei peaks tegelema nende inimestega, kellel läheb halvasti. Vastupidi, see isegi sunnib meid rohkem sellega tegelema. Aga reaalne tulemus või kõige positiivsem asi üldse, mida Eesti arvudest esile tuua, on see, et varsti juba kuuendat aastat oleme minu teada ainuke nn uus demokraatia, kus nende inimeste hulk, kes aasta jooksul siia tulevad ja siit lähevad, on meie kasuks. Meie head sõbrad, muud liitlased, saatusekaaslased ei ole veel selleni jõudnud. Ja annaks jumal, et see praegune tsirkus kaabude ja muude klounidega seda ei muudaks.

Hiljuti tuli välja statistikaameti aruanne, mille järgi elab peaaegu veerand Eesti inimesi suhtelises vaesuses.
Jube hea, et sa seda mainisid! Teeme selgeks kaks mõistet: üks on absoluutne vaesus ja teine suhteline vaesus. Absoluutne vaesus on vaesus, mida võrreldakse toimetulekuvõimalustega. Vot see arv tuleb Eestis viia nulli. Kohe kindlasti nulli, ilma mingi jututa. Suhteline vaesus on inimeste sissetulek võrdluses mingi keskmisega. See ei saagi kunagi null olla. Keskmise mõte ongi selles, et alati on keegi, kes teenib vähem, ja keegi, kes teenib rohkem. Nii et siinkohal on küsimus pigem selles, et tulu jaotub ebavõrdselt. Ja see on tõeline poliitiline teema, mille üle on aastakümneid vaieldud ja kus meie (sotsiaaldemokraadid – toim) oleme vähemuses olnud. Meie tõesti jaotaksime seda tulu ühiskonnas teistmoodi või paremini. See, mida tehti tulumaksuseadusega – ka minu jaoks rumalal moel –, oli kompromiss. Iseenesest oli see õige mõttega, et ühtlustada tulu jaotust, aga tolle mõju alles tuleb. Ma arvan, et siis on ka suhtelist vaesust mõnevõrra vähem.

Küünik küsiks: mida teate teie sellest, kui hästi või halvasti rahvas elab? Teie olete majanduslikult ju üpris hästi kindlustatud.

Aga miks ma siis ei peaks teadma! Kus ma siis elan? Ma ei ela ju mingis teises Eesti riigis. Poliitikud elavad ju meiega täpselt samas Eesti vabariigis, neil on emad-isad, sugulased, koolivennad, kooliõed, tuttavad. Ju leiavad kõik oma klassikaaslaste seast miljonäri, aga ka inimesi, kes on ennast põhja joonud. Need 101, keda te parlamenti valite, tulevad ikka teie seast. Eluvõõraks võiks neid pidada siis, kui pärast seda, kui nad Toompea uksest sisse lähevad, keerataks uks seestpoolt lukku ja nad ei saagi nelja aasta jooksul kordagi välja. Siis võib arvata, et nad ei jaga millestki midagi.

Kui peaksite 2020. aastaks Eesti rahvale midagi soovima, siis milline oleks teie seekordne uusaastatervitus?

Selle peale ma polegi mõelnud…

Muuseas, need kõned, mida pidasin, kirjutasin kõik ise. Viisime kõned staatilisest pildiga olukorrast meelega välja. Esimese kõne tegime linnajaos, kus ma kasvasin: Kalamajas tänavanurga peal. Lund sadas, külm oli, lõdisesime. Kõigil oli kange hirm, et järsku mõni vana koolivend marsib lõbusas tujus mööda ja hakkab seal: kuule Eiki, kuule, tead… (Imiteerib käheda häälega.) Aga midagi sellist ei juhtunud. Ja viimane kõne sai teadlikult peetud Narvas, võib-olla tulevikku ette nähes.

Aga mu kõne kõlaks sel aastal täpselt samamoodi nagu eelmisel. Ja võib-olla on see nüüd mõnes mõttes arusaadavam. Meil on ju seesama valik: kas kuuluda läände või… Aga olla kahe suure jõu – lääne ja ida – vahepeal väikse pähklikesena, ükskõik kui nutikana, tähendab seda, et need kaks kivi litsuvad meid lihtsalt laiaks.

Mida te iseendale uueks aastaks soovite?

Kõigepealt soovin, et käsi ei valutaks, et mul oleks parem keeglit mängida. Et lastel-lastelastel läheks hästi. Et minu, mu naise ja ema tervis peaksid vastu, et nad oleksid tublid. Et Liverpool võidaks Premiershipi. Et oleks palju head muusikat ning me õpiksime siin riigis rohkem naeratama ja vähem sõimlema.

Eiki Nestor: Elu keerulisim ülesanne oli lasteaialastega hümni laulda