Lubage alustada juttu lindiskandaalist veidi avaramalt. Oleks sinisilmne loota, et üleminek diktatuurist demokraatiasse on lihtne. Õigus vabadel valimistel hääletada ja kandideerida saab tõesti kiiresti selgeks. Paljud muud, vabale ühiskonnale omased suurused, saavad selgeks palju hiljem. Ja seejuures mitte kõigile, kirjutab riigikogu pikaaegne esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor EPL-i arvamusportaalis.
Üheksakümnendad olid adra seadmise aeg ka demokraatias, aga aega ei antud ja liiguti hoogsalt edasi. Seejuures oli ja on mõistlik õppida vanade demokraatiate õnnestumistest ja vigadest, kui suund on selge ja soov areneda on olemas. Ei maksa aga häbeneda oma ühiskonnas toimuva võrdlemist teiste noorte demokraatiatega ning sedagi eelkõige targemaks saamise huvides.
Laias laastus on üleminekuühiskondade probleemid ühesugused. Nad võivad avalduda erineval moel, aga sisu jääb samaks. Lindiskandaal aastal 1995 oli oma sisus tüüpiline vabadusele suundunud riikidele. Ei midagi erilist. Tulime kõik ühiskonnast kus pealtkuulamine oli teada ja tuntud vastik kaaslane. Paratamatu osa elust, aga vabadusega täiel määral sobimatu salajane sohk.
Esimene märgilise tähendusega teadmine
Märgilise tähendusega on minu jaoks kaks suurust. Esiteks teadmine, et aastal 1995, kui taasvabanemisest olid möödunud ainult mõned aastad, oli suur enamus Eestis jõudnud järeldusele – puutumatuid inimesi vabas ühiskonnas ei saa olla.
Sõltumata sellest, kui suured võisid selle inimese teened olla varem. Sõltumata sellest, et tegu on valitsuse liikmega. Sõltumata sellest, et osa ühiskonnast peab teda pooljumalaks ja on valmis heaks kiitma kõik, mida ta õigeks peab. Kui eksisid ja tegid valesti, siis vastuta! Kui suurem osa ühiskonnast oleks sellel hetkel pidanud õigeks vastupidist, oleks me täna selles uuesti vastandunud maailmas hoopis teisel pool suletud maailma poolt enesekaitseks taasloodud “Berlini müüri”. Selle müüri taastekkimise üle pole põhjust rõõmu tunda. Selle müüri taastajad kardavad just puutumatuse kaotamist. Eelkõige.
Teine märgilise tähendusega teadmine
Teine, sama oluline, on teadmine, et meie vastloodud julgeoleku ja korra eest vastutajad andsid aastal 1995 selge sõnumi – Eesti Vabariigi iseseisvus, põhiseadus ja seadused on need, millest nad lähtuvad. Austavad presidenti, riigikogu ja valitsust, aga parteid neile korraldusi anda ei saa. Ja punkt. Või aamen, kuidas kellele sobilikum on. Julgeolekustruktuuride ainult seadustest lähtumise põhimõte on loomulik osa vabast ühiskonnast. Isegi ainuvõimalik demokraatias. Kuidas siis muidu? Et nad ise siinkohal ei eksiks, on ka rahva poolt valitutel nende tegevuse üle võimalik ja vajalik järele valvata. Demokraatias on võim alati tasakaalus, mitte kellegi poole kaldu. Ka viimase, pea kahe aasta, kogemus näitab, et soov allutada jõustruktuure parteilisele juhtimisele on vabas ühiskonnas võimatu.
Usun, et need kaks lindiskandaalist tehtud järeldust on kõige olulisemad. Nendel seisab iseseisev ja vaba riik. Poliitilisel maastikul toimunu väärib ka tähelepanu, aga oma sisus ei kanna võrdlust välja. Sest vaba Eesti oleks ikka vaba Eesti, sõltumata sellest, millised on erakonnad ja palju neid on.
Erakonnad jagunesid kaheks ja siis kolmeks
Lindiskandaali järgselt jagunesid meie erakonnad esialgu kaheks ja siis kolmeks.
Meie valimissüsteem, kus valijate eelistus kandub kohtade arvult riigikokku, nõuab erakondadelt valmidust koostööks. Valitsusliitudeta riiki Eestis ei ole tegelikult võimalik valitseda. Kuidas ja kas on aga võimalik teha koostööd nuhiga? Osad erakonnad teatasid peale lindiskandaali, et koostöö teisi pealtkuulava juhiga on välistatud. Mõnele jälle ei olnud see takistuseks. Kolmeks jagunemine tekkis siis, kui üks välistajatest muutis oma arvamust ja pidas õigeks panna leivad ühte kappi. Võimu nimel, magus ju! Kas see erakond andis alatuse andeks või unustas, oskavad ainult nemad ütelda.
Kui aga lindiskandaali poleks olnud, kas siis usaldus ja koostöövalmidus kõigi erakondade poolt oleks olnud teistsugune? Ilma mingi kahtluseta, kindlasti.
Lindiskandaali mõjud Eesti inimeste elule ja olule on olnud ühesed. Omades suure hulga valijate toetust, ei suutnud Keskerakond mitme aasta jooksul ühiskonna arengule midagi olulist lisada. Ausalt öeldes, ei meenugi midagi sellist, mis nende ideedest oleks meid olulisel moel edasi viinud. Demokraatia mõttes ei ole selline seis hea, sest mingi osa valijatest tunneb end kõrvale tõugatutena. Igavene opositsiooniliidri positsioon ei saa ju olla eesmärk. Kuigi liidri vahetus Keslerakonnas hilines, võib neid lohutada teadmine, et kes seda lindiskandaali ikka mäletab. Ka nende valijatest loobus seetõttu Keskerakonda valimast mitte eriti suur osa. Mõnele teisele erakonnale oleks selline skandaal olnud surmav.
Lõpetuseks vandenõust
Lõpetuseks midagi ka neile, kellele meeldib vandenõude saladustes selgust luua. Mina vastust järgmisele küsimusele ei tea. Reetmata riigisaladusi tunnistan, et olin lindiskandaali ajal kapo järelvalve komisjoni liige. Ajakirjanduses avaldatu põhjal kutsus komisjon välja Jüri Pihli. Tema selgituste alusel jõudis komisjon üksmeelselt järeldusele, et kapo on teinud kõik õigesti. Komisjoni istungi lõppedes palus komisjoni esimees koonderakondlane Vahur Glaase kõigil kohale jääda, sest soovis vastata Postimehe küsimustele meie juuresolekul. Ütles ajakirjanikule telefonis, et kapo on teinud kõik nii kuis peab. Järgmise päeva lehe uudis oli aga vastupidine. Kuidas nii sai juhtuda? Aga tolle Postimehe loo alusel nõudis siseminister Jüri Pihlilt järgmisel hommikul lahkumisavaldust. Mida Jüri ei kirjutanud, sest oli ise komisjonis vastupidist näinud ja kuulnud.
Kuidas selline lugu juhtuda sai, on mulle siiani suur mõistatus. Pakun vandenõuteoreetikutele võimaluse loominguks.