Optimistina ei suuda ma uskuda, et pensionireformiks nimetatav vandalism õnnestub, kirjutab Postimehes sotsiaalminister kohustusliku kogumispensioni sünni ajal Eiki Nestor.

Üheksakümnendate keskpaigast arutlusel olnud pensionireformi valmistas ette mitme aasta jooksul kaks valitsusliitu. Põhjalikult, kiirustamata, teiste riikide vigadest õppides ja meie oludesse tõlkides.

Miks?

Praegu elab Eestis inimesi vanuses 15–64 eluaastat 3,2 korda rohkem kui inimesi vanuses 65 ja üle selle. Kümne aasta pärast on see näitaja 2,7 ja 30 aasta pärast 2,1.

Kõik need, kes on aritmeetikatunnis käinud, peaksid saama aru, et selliste arvude juures ei saa tulevikus tööealise põlvkonna maksudest nende vanematele endises suuruses pensione tagada, ja kui on soov, et pensionid ei väheneks, siis tuleb midagi lisada. See lisa on kohustuslik kogumispension, mis põhineb säästmisel.

3 mõtet

Kohustuslikku kogumispensionit ei oleks loodud, kui seda poleks toetanud näiteks Eesti tööandjad ja ametiühingud. Vähesed mõtlevad vanaduspõlveks säästmisele enne 40. sünnipäeva, kuid alles siis koguma hakata on liiga hilja. Kogumispensioni väljamaksete korraldus vajab muutmist.

Reformil oli üks ja selge eesmärk: keskmine vanaduspension ei tohi olla väiksem kui 40 protsenti keskmisest palgast. Ehk sama, mis praegu. Ja kui me soovime seda taset tõsta, siis tuleb hoopis rohkem säästa.

Meenutan neid tõsiasju seetõttu, et niivõrd pika toimega muudatusi ei tohi teha rapsides ja üksnes kabinetis vaieldes. Kohustuslikku kogumispensionit ei oleks sajandivahetusel sündinud, kui seda poleks toetanud näiteks Eesti tööandjad ja ametiühingud. Tänast valitsust ei näi häirivat isegi mitte Eesti Panga seisukohad ega Praxise arvutused.

Meenutan neid tõsiasju ka seetõttu, et parimagi tahtmise juures pole võimalik aru saada, mis eesmärgiga muudatusi tehakse.

Vabatahtlikkus olevat lihtsalt ilus, sest iga inimene ise teab, mis talle parem.

Ilus on kindlasti. Aga kas ka parem?

Tuletan siinkohal meelde, et sama sotsiaalse sisuga on lisaks kohustuslikule pensionikindlustusele meil ka ravikindlustus ja töötuskindlustus. Viimase kahe puhul vabatahtlikkusest õnneks veel ei räägita ja ka pensionikindlustuse korral piirdutakse kuueprotsendilise panusega oma vanaduspõlve.

Inimlikus plaanis on vast kõige selgem ravikindlustuse kohustuslikkuse vajadus, sest juba lapsena saadud kogemus kinnitab, et haigeks jääda tõesti võib. Teadmine, et turumajanduses võib töötuks jääda, sai Eestis selgeks mõnevõrra hiljem. Praeguseks on selle kurva kogemuse saanud paljud. Aga nad on saanud ka hüvitist ja võimaluse uut töökohta otsida.

Usk sellesse, et ühel päeval oleme kõrges vanuses ega suuda tööd teha, ei ole nii selge. Vähesed mõtlevad sellele enne 40. sünnipäeva. Kui aga alles siis hakata vanaduspõlveks raha kõrvale panema, ei kogune suurt midagi.

Kõige suurem oht riigi tulevikule on poliitikud, kelle jaoks saabub iga nelja aasta tagant valimiste näol maailma lõpp ja sealt edasi tulgu või veeuputus.

Seega on sotsiaalkaitse kohustuslikkus eelkõige kindlustatute enda huvides. Riigi huvi on siin samuti olemas, sest ilma selle kohustuslikkuseta oleks ühisest rikkusest tehtavad kulutused haigete, eakate ja töötute tarbeks võrreldes kindlustustega veelgi suuremad.

Aga kas vabatahtlik kogumine pensioni tarbeks on meil siis midagi uut? Vabatahtliku panustamise võimalus on meil ju olemas juba 20 aastat!

Palju tõsisem on teadmine, et see ei lahenda probleemi. Kui nüüd keegi tõesti tahab seda rumalust reformiks nimetada, siis peaks ta selgitama, kuidas aitab kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks tegemine kaasa sellele, et tööealiste inimeste arvu vähenemise ja pensioniealiste oma suurenemise tõttu pensionid tulevikus ei kahaneks. Vastupidi: vähem maksame, vähem saame. Suurus nimega pension pole siin mingi erand.

Teemale on püütud anda ka maailmavaatelist alatooni. Tõe huvides pean märkima, et kohustusliku kogumispensioni süsteemi on pooldanud nii parempoolsed kui ka vasakpoolsed valitsused. Käki on suutnud kokku keerata poliitikud, seda Ungaris ja Poolas. Seejuures on kohustusliku kogumispensioni loomise põhjus ka teistes riikides sama mis meil.

Teine, selline hiiliv põhjendus on poliitiline: «Kui sul on praegu raha vaja, siis sealt saab!» Meie anname!

Kõige suurem oht riigi tulevikule on poliitikud, kelle jaoks saabub iga nelja aasta tagant valimiste näol maailma lõpp ja sealt edasi tulgu või veeuputus. Ja raha on inimesel ju alati vaja.

Praegu olevat käsil uuring, et selgitada välja, kui suur hulk inimesi teisest sambast lahkuks. Ma ei tea, kas uuringus on ka küsimus selle kohta, millistel asjaoludel on inimene valmis teisest sambast loobuma. See on isegi huvitavam teadmine kui see, kas ollakse vabatahtlikkuse poolt või mitte.

Kuidas aitab pensioniks mõeldud säästude tööeas kasutusele võtmine kaasa tulevaste pensionide kasvule? Kuidas saab nii mõelda?

Viimastel aastatel on Eesti majandusel hästi läinud ja ka palgad on tõusnud. Olen praktiline ja usun, et tõehetk saabub siis, kui tuleb järgmine majanduslangus. Vabatahtlik kolmas sammas kaotas kogujaid just viimase masu ajal ega ole siiani suutnud toibuda.

Seejuures on kolmandas sambas valdavalt need inimesed, kelle sissetulekud seda võimaldavad. See ei ole võrreldav 600 000 ainult teise sambasse koguja sissetulekuga. Küllap nii mõnigi neist teeks vabatahtliku kindlustuse, aga tulud ei luba.

Olen sunnitud kordama küsimust: kuidas aitab pensioniks mõeldud säästude tööeas kasutusele võtmine kaasa tulevaste pensionide kasvule? Kuidas saab nii mõelda?

Mitmes siiani peetud suulises debatis on toetajaid leidnud idee, et tööealiste inimeste vähenemise probleem laheneb iseenesest. Isegi siis, kui mõnekümne aasta pärast on iga neljas Eesti tööealine inimene tulnud siia mujalt, on tegemist ainult probleemi edasilükkamisega, sest ühel heal päeval lähevad ka nemad pensionile ja mure on veelgi suurem.

Viimase nädala jooksul on pinnale kerkinud ka äriline põhjendus. Idee autorid on siiani targu vait, ainult minister Kiik tõdes, et selline küsimus tõesti tõstatus.

Nimelt arutatakse, kas ja kuidas võiks pensionisäästudest tasuda mitte kõige õnnelikuma saatusega laenajate hapuks läinud kiirlaene. Ühed saaks murest lahti ja teised raha kätte. Kui tõesti nii, siis on see ikka karm, julm ja alatu. Siis pole küsimus ju üldse pensionis, vaid vanaduseks mõeldud säästude kantimises kiirlaenuandjatele. Ning seletada seejuures idee autoritele, miks kohustuslik kogumispension üldse loodi, on ajaraiskamine.

Austet Seeder on väitnud, et alternatiive pole keegi pakkunud. See ei ole õige, aga ei maksa temaga pahandada, sest ta tõesti pole asjadega kursis.

Niisiis.

Esimese samba jätaks mõneks ajaks rahule. Viimases riigikogu koosseisus tehtud muudatused olid tõsised ja asjalikud. Seejuures lähtuti teadmisest, et kohustuslik teine sammas oli, on ja jääb. Optimistina ei suuda ma uskuda, et see vandalism pensionäride kallal õnnestub, sest saatan peitub sageli detailides ja neist saab rääkida siis, kui eelnõu mustvalgel olemas.

Teine sammas. Kohe jõustuvad muudatused viivad fondide haldustasud veelgi alla – seda tänu riigikogus vastu võetud seadusele aastal 2018 ja uue konkurendi tekkele, kes madalate tasudega kogujaid võitis. Kogumise poolega jääme ootama tulemust.

Kindlasti aga vajab muutmist ja uuesti läbimõtlemist väljamaksete korraldus. Nüüd on meil Eestis mingi kogemus olemas, mida varem ei saanudki olla. Teema vajab tõsist eeltööd.

Näen siin eelkõige kahte probleemi. Miks kindlustusseltsid kogumispensionäri sissemaksetega mitte midagi ei teeni? Nad on kohustatud pensionäriga võitu jagama. Kas mahud on veel liiga väikesed? Või on raha paigutamisel esmatähtis asjaolu, et oodatav pensioni saamise periood pikeneb suhteliselt kiiresti ning nemad peavad selle kinni maksma ega soovi riske võtta?

Kas fondipensioni võimalust laiendades suudame ka kogumispensione igal aastal tõsta? Kas riik peaks siinkohal mingid riskid enda kanda võtma?

Teine tõsine teema on kogumispensioni väljamaksed neile, kel kogutud vähe, aga elada jäänud aastad sisuliselt loetud. Ka siin on küsimusi rohkem kui vastuseid.

Ühesõnaga: kogumispensionide väljamaksed vajavad uut arutelu.

Kolmas sammas. Ei usu, et siin ootaks ees suur osaluse kasv. Aga tööandja pension oleks võimalus, sest head tööjõudu on tasemel ettevõtjal kindlasti vaja. Seejuures polegi vast niivõrd oluline, kas tööandja teeks omapoolseid täiendavaid sissemakseid töötaja teise või kolmanda samba kontole. Praegu on see võimalus ainult kolmandas sambas.

Esialgu aitaks sellestki, kui me ei nõuaks sotsiaalmaksu seadusega täiendavat panust ka esimesse ja teise sambasse. Aga seegi teema vajab tõsist arutelu tööturul osalejate ja valitsuse vahel.

Ja kõigepealt oleks ilmselt vaja valitsust, kes pensioniprobleemidest aru saab.

Eiki Nestor: vajame valitsust, kes pensionimuredest aru saab