Eliko Kajak: Kuidas ja kas hinnata laste kunsti?

digiArvamus

Kuulen oma tööga seoses sageli kunstitundides juhtunud lugusid, mida jagavad nii lapsed kui ka nende vanemad. Mõned neist lugudest on sündinud aastaid tagasi, mõned äsja, siinsamas, meie kodulinnas. Üheksaaastase poisi ema kirjeldas, kuidas lapsel oli kodutööks vaja maalida raagus puu. Poiss võttis asja õhinaga ja oli ise tööga väga rahul, kirjutab sotsiaaldemokraatide nimekirjas Rakveres kandideeriv Eliko Kajak Virumaa Teataja arvamusloos.

Järgmisel päeval, kui laps oli koolist koju jõudnud, küsis ema kohe, kuidas kunstitunnis läks. Väike mees oli väga nördinud, sest õpetajale ei olnud tema puu meeldinud – töö oli liiga lohakas ja puud ei ole lillad, hinne 3. Nägin seda tööd ja ütlen, et väga tore, vaba ja hoogne joon, ekspressiivsed värvid, paneksin kõhklematult hindeks 5. Ema sõnul ei näinud ta pärast seda oma last kunagi enam nii julgelt ja innukalt maalimas, ikka tuli küsima, kas nii või teisiti on õige.

Küllap kõik täiskasvanuid koolitavad kunstnikud-kunstiõpetajad on kokku puutunud kursusele tulla soovijate arglike vabandustega mitteoskamise pärast ja lapsepõlvekogemuste lahtirääkimine on sageli osa protsessist. Käeliste ja loominguliste aladega tegelemine on igaühele sobiv ja arendav, kes seda vaid ise soovib, koolis saadud kunstihindega ei ole sellel seost.

Minul endal kooli kunstiõpetuse tunnist traumaatiline kogemus puudub, sest tunnis me kunstiülesannetega ei tegelenud. Õpetaja andis teema ja hakkas tegelema oma asjadega, meie, õpilased, tegime, mida tahtsime, peaasi, et lärm väga suureks ei läinud. Kodus sai siis värvidega korralikult lustitud ja õpetaja oli alati väga rahul.

Küllap kõik täiskasvanuid koolitavad kunstnikud-kunstiõpetajad on kokku puutunud kursusele tulla soovijate arglike vabandustega mitteoskamise pärast ja lapsepõlvekogemuste lahtirääkimine on sageli osa protsessist.

Lapsena ei osanud sellisest ainekorraldusest ei head ega halba arvata, küll olen hiljem aru saanud, et kui õpetaja olnuks korralik pedagoog, kel täpselt teada, kuidas peab ja kuidas ei tohi, värviga üle piirjoone minek nelja, kui mitte kolme väärt, siis erialavalikul kunstivaldkonna poole vaatamine ei oleks mõttessegi tulnud. Sellest, et kompetentset, analüüsivat ja suunavat õpetajat ei olnud, on muidugi kahju.

Kas me kujutame ette näiteks matemaatikaõpetajat, kes ütleb lastevanematele, et tegelikult ma matemaatikat ei oska. Kunstiõpetusega võib nii juhtuda – täpselt nõnda väljendas ennast kunsti õpetav algklassiõpetaja kaks aastat tagasi ühes Rakvere koolis. Siin jääb ainult loota, et õpetaja on leebe ja tolerantne, et ta ei aja taga ilusat ja ilusasti värvitud – just, ilusasti värvitud – kassi, koera, maastikku või mida tahes.

Kahju on, et teema puudutab valusalt poisse – kunstikoolis on tüdrukute ülekaal, sest poisid arvavad, et nad ei oska. Ükski noormees ei taha aga tegeleda sellega, mida arvab end mitte oskavat.

Tundlikule lapsele võib piisata ühest halvast kunstitunni kogemusest, halvasti põhjendatud kehvast hindest, et sõprus värvide ja pliiatsite imelise maailmaga ära lõigata. Tean, et probleemi põhjused on õpetajate koormuses, aga usun, et hea tahtmise korral on probleem lahendatav, lapsed ju väärivad oma ainet ja valdkonda hästi tundvat õpetajat. Sageli on selleks ajaks, mil keskastmes professionaalne kunstiõpetaja lastega tööle hakkab, juba lootusetult hilja.

Kahju on, et teema puudutab valusalt poisse – kunstikoolis on tüdrukute ülekaal, sest poisid arvavad, et nad ei oska. Ükski noormees ei taha aga tegeleda sellega, mida arvab end mitte oskavat. Pakun, et üks lahendus võiks olla kunstiainetes protsessi väärtustamine ja hinnanguline hindamine.

Kunstikoolis laste töid numbriliselt ei hinnata ja teiste töödega ei võrrelda. Iga laps on erinev ja omanäoline, samuti laste tööd. Kunsti kaudu saame noore inimese aidata kõige kaugemale – lähemale iseendale.

Kuidas ja kas hinnata laste kunsti?