Riina Solman kirjutas, et uuel elatisraha määramise seaduseelnõul on ükskõik laste huvidest (EPL 10.10). Olles väga palju antud teemaga tegelenud, soovin siinkohal vastu vaielda, kirjutas KOV 2021 SDE Tartu kandidaat Erkki Laaneoks Eesti Päevalehes.
Esiteks on tegemist vajaliku muudatusega, mis on lubamatult kaua veninud. Ebaõiglasena tunduv või kohustatud vanemale tihti ülejõu käiv elatis tekitab lihtsalt nn võlgasid ja võlgadega kaasnevad paratamatult tülid. Kas vanemate tülid on kuidagi laste huvides?
Tihti kasutab vanem elatist ka relvana teise vanema vastu koos lastega kontakti minimeerimise ja lastega manipuleerimisega. Lastest lahutatus mõjub teisele vanemale emotsionaalselt rusuvalt. Päris tõsiselt! Ei saa eeldada, et elatist maksma sunnitud vanem on kindlasti kõrgema elustandardiga kui lastega koos elav vanem. Elatis on tupiktee, sest see on saaja jaoks liiga vähe ja maksja jaoks liiga palju.
Elatisel põhinev süsteem on oma aja ära elanud
Teiseks on elatisel põhinev süsteem oma aja ära elanud. Käes on aeg, et riik soosiks mõlema vanema osalemist oma laste üleskasvatamises vahetu hoole ja armastusega. Seda ei saa lapse silmis asendada mitte mingi rahaga. Kas vanem pigem valib koos lapsega vajalike asjade soetamise või annab parema meelega fikseeritud rahasumma tülis olevale inimesele? Muidugi üldjuhul vanem valib esimese variandi, sest laps-vanem suhe on kõige tugevam suhe ja vahetu hoolitsemine lapse eest on ka omamoodi kvaliteetaeg.
Lahku läinud vanemate laste jaoks on kõige vähem kahjulikum, kui mõlemad vanemad osalevad laste üleskasvatamises vahetult ning võrdväärselt, sh nad ei peaks võistlema üksteisega. Seda kinnitavad selgelt teadusuuringud. Kahe koduga seonduv teatav ebamugavus kaalub selgelt üles üksikvanemluse mudeli kahjud.
Pealegi on kahe kodu puhul tegemist vaheldusega ja laps õpib rohkem, sh paindlikkust. Paljudel lastel on olemas ka õnnelikes peresuhetes mitu kodu, nt linna- ja maakodu. Võimalik on ka rakendada nn linnupesavanemlust, kus lapsed elavad ühes kodus ja vanemad elavad vaheldumisi nende juures.
Õnneks on maailmas ja ka Eestis juba näiteid nii toimivast kahe kodu süsteemist kui nn linnupesavanemlusest. Võrdlus elatisel põhineva süsteemiga näitab, et sellesse praegu valdavasse varianti on sisse kirjutatud vanemate jaotamine põhi- ja kõrvalvanemaks ning sellega kaasnev pinge.
Seetõttu on elatisel põhinev süsteem lähemal vaatlusel üldiselt ebaloomulik. Elatist peaks rakendama siis, kui üks vanematest ei huvitu oma lastest. Pereterapeutide kogemuse põhjal on sellised vanemad erandlikud.
Seega ei ole kindlasti laste huvides see, kui ministeerium hakkab ühelt vanemalt elatist sisse nõudma. Laste parimates huvides on see, kui suudaksime lähtuda sellest, kuidas lahku läinud vanemad saaksid laste üleskasvatamise vastutust omavahel jagada kõige paremini – nõnda, et see toetaks nii lapsi kui ka mõlemat vanemat.
Vanemate kooselu on küll leidnud lõpu, aga see ei tohi tähendada vanemliku liidu lõppu. Riigi roll peakski olema vanemliku liidu igakülgne toetamine, sh seadusandlus, vanemlusprogrammid, nõustamine jne. See on parim, mida riik saaks antud olukorras laste heaks teha. Jõudu ja tarkust selleks!
Erkki Laaneoks: mõlema vanema osalust lapse kasvatamises ei asenda mingi rahaga