Jevgeni Ossinovski: Eesti valik on, kas minna edasi vaba demokraatiana või minna katki

Avaldame täismahus Jevgeni Ossinovski 29.09 volikogu koosolekul peetud kõne.

Järgmised riigikogu valimised on 155 päeva pärast ning erakonnad on hakanud tavatult vara inimeste suunas valimislubadusi tulistama. Ja ajastule omaselt ikka võimalikult suurest kahurist. Keskerakond lubas sada eurot pensionitõusu. Reformierakond korrutas selle tuimalt kahega.

Kahjuks tuleb siinkohal taas meelde Otto von Bismarck: „Kunagi ei valetata rohkem kui jahilkäigu järel, sõja ajal ja valimiste eel.“ Valimiskampaania ei ole veel õieti hoogu sissegi saanud, aga Reformierakond on juba miljardi euro eest lisakulusid välja lubanud. Ja selle kõige katteallikaks on muidugi maksulangetused. Kõrgemad toetused ja madalamad maksud on alati kõige populaarsem valimisstrateegia olnud! Muuseas, et seda kulu tegelikult katta, tuleb sotsiaalmaksu 10 protsendi võrra tõsta, mitte seda ära kaotada.

Eneselegi pisut ootamatult on sotsidest saanud kõige vastutustundlikuma rahanduspoliitikaga erakond. Meie omastehoolduse reform, mis annab igale eakale kindlustunde, et vajadusel saab hooldekodukoha pensioni eest, maksab riigile 40 miljonit eurot aastas. Noorte tuleviku fond, mis annab võrdsemad stardivõimalused meie noortele, maksab 30 miljonit. Teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamine kauaoodatud 1 protsendini SKTst maksab 50 miljonit.

Küsimus ei ole selles, et me ei oskaks võimsamalt lubada. Oskame muidugi. See ka mõni kunst. Küll on meie põhimõte jätkuvalt see, et me viime oma ettepanekud ellu. Meie puhul ei ole tegemist valimislubadustega, mis valimiste järel sujuvalt ununevad, vaid valitsemis-lubadustega, mis leiavad oma tee koalitsioonileppesse ja seejärel seadustesse. Selle tõestuseks on meie senine töö valitsuses.

Sotsiaaldemokraatide viimaste aastate olulisimaks eesmärgiks on olnud laste heaolu parandamine. Alustasime valitsuses 2014. aastal, mil iga kümnes laps elas absoluutses vaesuses ning lapsetoetused olid enam kui kümne aasta jooksul püsinud muutumatuna 19 euro tasemel kuus. Seadsime sihiks lapsetoetuste kolmekordistamise ning tuleva aasta jaanuarist on see tehtud — esimese ja teise lapse toetus tõuseb 60  euroni kuus. Eraldi oleme pööranud tähelepanu paljulapseliste perede toimetuleku parandamisele ning kolmelapseline pere saab enam kui 500 eurot kuus. Lisaks oleme üksi last kasvatavate vanemate olukorra parandamiseks seadnud sisse elatisabifondi, parandanud noorte huvitegevuse kättesaadavust, võimaldanud tasuta koolilõuna kogu koolitee ulatuses ja palju muud.

Kui 2014. aastal eraldas riik peretoetustele 100 miljonit eurot aastas, siis järgmisel aastal on see summa kolmekordne ehk tervelt 300 miljonit eurot. Sellega panustab Eesti ELi riikidest peretoetustele protsendina SKTst rohkem kui ükskõik milline teine liikmesriik peale Luksemburgi.

Nende sammude positiivset mõju näeme juba ka statistikast, laste absoluutse vaesuse määr langes esimese kahe aastaga kolm korda, mis tähendab, et absoluutsest vaesusest suutsime välja tuua tervelt 20 tuhat Eesti last. Ja täna saame öelda midagi, mida veel neli aastat tagasi öelda ei saanud — Eesti on riik, kus lapse saamine ei tähenda perele vaesusesse langemist.

Just see on pikas vaates eelduseks, et meil sünniks rohkem lapsi. Lapse saamine on vastutus pikkadeks aastateks ning perel peab olema kindlus, et ta suudab lapsele pakkuda turvalist arengukeskkonda ja saab lapse ülalpidamisega hakkama ka siis, kui tööl või pereelus miski viltu läheb.

Muidugi võiks teiste parteide tühja populismi lihtsalt sõbraliku naeratusega kõrvalt vaadata. Teame ju, et kui valimised läbi, suudame me valitsuses nii Keskerakonna kui ka Reformierakonna mõistusele kutsuda. Nii nagu oleme nüüd kolmes järjestikuses valitsuses saanud sotsiaaldemokraatlikku Eestit ehitada, nii saame ka edaspidi.

Aga sellel valimiseelsel lobal on oma tõsised riskid. Nimelt teame, et paljud inimesed ei ole ikka veel Eesti edust piisavalt osa saanud, mis on mõistetavalt tekitanud neis pettumuse. Pettumuse valitsuses ja poliitilises süsteemis tervikuna. Tõsi, tänu meie tööle oleme viimastel aastatel näinud selget edasiminekut võrdsete võimaluste tagamisel ja vaesuse vähendamisel, aga sellele vaatamata on Eesti jätkuvalt üks suurimate sissetulekuerinevustega riike kogu Euroopa Liidus.

Peame riigina minema sidusama ühiskonna ehitamisel mõistlikult edasi ning vastutustundetud valimisloosungid töötavad vastupidiselt, ainult süvendades umbusku ja pahameelt. 100-eurone maksukingitus kõige jõukamatele, kõrghariduse muutmine vaid rikaste privileegiks või tervishoiu erastamine on kõik sõnumid sellest, et lihtsal inimesel läheb valimiste järgselt asi kehvemaks. Ei tohi minna.

Paraku on see kõik parimaks väetiseks äärmuslikele jõududele ning pole siis ju ime, et inimesed on protestina valmis kogu demokraatlikule süsteemile rusikat näitama.

Teame, et Eestis on sarnaselt teiste riikidega kasvatanud toetust paremäärmuslik erakond, kes ei vali võimule saamiseks vahendeid. Kes on nõus omakasu nimel ohverdama Eesti julgeoleku, sisemise rahu, majandusarengu, rahvusvahelise positsiooni.

See brutaalse populismi tõus on ootuspärane, ootamatu on teiste erakondade, eeskätt sõnades liberaalse Reformierakonna suutmatus selles põhiväärtuste küsimustes selget seisukohta võtta. Pettunud inimeste muredele ja hirmudele tuleb muidugi vastata reaalsete lahendustega, aga see ei saa tulla demokraatlikest vabadustest loobumise hinnaga.

Naiste, teise emakeele või nahavärviga inimeste alavääristamine EKRE poolt on nii igapäevane, et me ei pane seda enam õieti tähelegi. Ent valimiste lähenedes on asi päris hulluks läinud.

Allutame kohtud poliitilisele diktaadile; tsenseerime teatrite mängukavasid; võtame tuhandetelt inimestelt valimisõiguse; suukorvistame vaba ajakirjandust; piirame naiste õigusi; nõrgestame Euroopa Liitu. Tõeline ebademokraatlike lubaduste Rootsi laud. Teate, EKRE on nagu sibul — algul naerad, aga mida rohkem kihte pealt ära koorid, seda rohkem ajab nutma.

Just siit jookseb Eesti poliitika põhiline veelahe. Sotsiaalmajanduslikes asjades lepivad erakonnad pärast valimisi kokku, oleme 27 aastat õppinud poliitilisi kompromisse tegema. Põhiväärtuste küsimuses kohta kompromissiks ei ole.

Nagu ütleb Sten Tamkivi: „Olen avalikus retoorikas näinud üha rohkem vastasseisu, kus rassism ja tolerants oleksid justkui ühe skaala kaks eri otsa, mõlemad ühtmoodi äärmused. Ei ole nii. Inimväärikus ja võrdne kohtlemine /…/ on meie väärtussüsteemi nullpunkt, vundament /…/. Kui keegi peksab kodus naist, siis naise mittepeksmine ei ole nn teine äärmus, vaid normaalsus, mida me tegelikult soovime. Ei ole nii, et „tõde on kuskil peksmise ja mittepeksmise vahepeal”.“

Nende valimiste põhiküsimus on, kas siiani Eesti edu taganud ühiskonnamudel, mis põhineb demokraatial, solidaarsusel ja õigusel, jääb püsima. Teate, suures pildis pole suurt vahet, kas peaminister on Ratas, Ossinovski või Kallas — küll aga väga oluline vahe, kas välisminister on Mikser või Helme; kas kultuuriminister on Saar või Madison.

Võib ju vastu väita, et EKRE-sugused matsid on mujalgi Euroopas valitsuses olnud ja pole midagi väga hullu juhtunud. Jah, mõne riigi geopoliitiline positsioon on piisavalt turvaline, et inimesed võivad südamerahus eksida — järgmistel valimistel saab ju vea parandada. Meie siin Läänemere idakaldal endale eksimist lubada ei saa. President Lennart Meri on öelnud: „Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu. Eesti riik ei tohi teha vigu ja Eesti rahvas ei tohi teha vigu.“

Seepärast määravad lähenevad valimised Eesti suuna mitte ainult neljaks aastaks, vaid lähimateks kümnenditeks. Eesti valik on, kas minna edasi vaba demokraatiana või minna katki. Vaba ühiskond ei ole mingi elukauge nähtus, vaid ühiskondlik kokkulepe, et meie ühises kodus on iga inimene oma. Et riik on iga kodaniku jaoks. Et nõrgemaid ei jäeta maha, vaid aidatakse järele.

Meie poliitika on kokku võetav kahe sõnaga — vabadused ja võimalused. Just need kaks sõna on ühtaegu nii sotsiaaldemokraatliku ilmavaate tuum kui ka Eesti ühiskonna vundament. Valmiv sotside valimisprogramm pakub neist väärtustest lähtudes konkreetsed poliitikasammud kõigis eluvaldkondades. Ent selleks, et mõista meie eesmärke, ei pea lugema 25 lehekülge programmi. Võib piisata ka kahest lihtsast lausest:

Me seisame tingimusteta selle eest, et ka kõige vaesemast perest laps saaks õppida kõige paremas koolis. Ja me seisame tingimusteta selle eest, et ka kohtunik saaks mõelda oma peaga.

Head sotsiaaldemokraadid! Pärast hetkelist võbelust esimesel poolaastal, oleme suve jooksul saanud hea hoo sisse. Meiega on liitunud suurepärased inimesed nagu Marina Kaljurand, Indrek Tarand, Katri Raik, Andrus Vaarik. Meie valitsusdelegatsioon on saanud Riina ja Rene näol juurde kaks säravat ja energilist inimest. Meie nimekirjad saavad sel korral olema tugevamad kui kunagi varem.

Mis aga kõige olulisem, meil on erakordne missioon. Olukorras, kus ükski teine erakond ei võta ühemõtteliselt kaitsta Eesti vabadust ja demokraatiat, on meie ülesandeks kaitsta meie senist edu ja seista vastu brutaalsele populismile. Sellest tulenevalt, head sõbrad, ei ole meie seatud eesmärk – 20 kohta järgmises riigikogus -, mitte lihtsalt üks eesmärk, mille poole püüelda, vaid kohustus Eesti ees. Kohustus olla järgmises valitsuses ja jätta brutaalsed populistid opositsioonipinki ohutult edasi lärmama.

Ja nüüd sõbrad, kasutame igat tundi järgmisest 155 päevast, et see teoks teha. Edu meile!