Avaldatud Postimehes 22.10.2018.

• Need valimised on erakordsed, sest esimest korda enam kui 27 aasta jooksul taotleb tõsiselt põhiseaduslikku võimu erakond, kes ei tunnista põhiseaduse kandvaid seinu.
• Nende valimiste põhiküsimus on, kas siiani Eesti edu taganud ühiskonnakorraldus, mis põhineb demokraatial, solidaarsusel ja õigusel, jääb püsima.
• Ebavõrdsuse vähendamine ei ole enam maailmavaateline valik. See on eksistentsiaalne vajadus, kui me tahame demokraatlikku Eestit hoida.

Valimispäevani on jäänud 132 päeva. Pealiskaudsel vaatlusel on valimised nagu valimised ikka. Erakonnad lubavad madalamaid makse ja kõrgemaid toetusi, purevad konkurente ja võimlevad hea maitse piiril, et pilti pääseda. See mulje on petlik. Need ei ole tavalised valimised.

President Kaljulaid on öelnud: «[Eesti] probleemid väljenduvad rohkem tapeedimustris kui kandekonstruktsioonides. Ja kuigi on ilmselge, et kandekonstruktsioonide kallale kippudes saame kahtlemata lahti ka meile muret valmistavast tapeedimustrist, ei saa siiski sellist lähenemist minu arvates otstarbekaks pidada. Vahetatagu tapeeti, kui mustris on viga sees. Las see, mis kannab, jääda puutumata.»

Vaadates valimiskaubamajas laiutavaid tapeedirulle, leidub seal ka sel korral tavapäraselt midagi igale maitsele. Küll aga seisab sel korral rullide kõrval ka üks korralik kuvalda, millega kandvad seinad maha lõhkuda. Reklaamlausegi kõlab löövalt: «Kaua sa seda tapeeti ikka vahetad, lõhu parem maja maha.»

Just, need valimised on erakordsed, sest esimest korda enam kui 27 aasta jooksul taotleb tõsiselt põhiseaduslikku võimu erakond, kes ei tunnista põhiseaduse kandvaid seinu.

Naiste, teise emakeele või nahavärviga inimeste alavääristamine EKRE poolt tekitas veel neli aastat tagasi üleüldist pahameeletormi ja õõva. Praegu on see nii igapäevane, et me ei pane seda enam õieti tähelegi. Eero Epneri Postimehe veergudel pandud diagnoos on erakordselt täpne: «See on kurjus, mis poob ilma nöörita. Inimest alandav, inimest mõnitav, inimeselt tema inimeseks olemist rööviv kurjus, mis on ühtäkki sedavõrd levinud, sedavõrd tavapärane ja isegi ootuspärane, et on muutumas normaalsuseks.»

Kui kellelegi võis alul tunduda, et EKRE näol on tegemist tühja populismiga, lihtsalt väga siiruviirulise tapeediga, siis ajapikku on välja joonistunud küllalt koherentne ebademokraatliku ühiskonnakorralduse siluett. Inimväärikust ründav kurjus on loomulik osa laiemast ebademokraatlikust paketist. «Vabadus on etniline», ütleb EKRE, ehk vabadus laieneb vaid nende eugeenilise sõela läbinuile. Palju seda vabadust neilegi jääb, selgub hiljem.

Sellist «visiooni» ei luba täna rakendada meie põhiseadus ja seda kaitsvad institutsioonid. Ja nad teavad seda, mistõttu ongi vaja ühiskonna kandvate seinte kallale minna: allutada kohtud poliitilisele diktaadile, tsenseerida meedia ja teatrite mängukavad, võtta «sobimatutelt» valimisõigus. Euroopa tuleb taas lahti haakida, sest ka seal on oma kohus, mis inimõigusi piiriüleselt kaitseb.

Tõeline ebademokraatlike ideede Rootsi laud, võiks öelda. Ent see ei ole juhuslik viinerite, munapudru ja vettinud tomatite valik, vaid läbi mõeldud kava demokraatliku õigusriigi õõnestamiseks. Päris hirmutav, kas pole?

See brutaalse autoritaarsuse tõus on ootuspärane. Oleme seda näinud kõikjal Euroopas ja ka Atlandi taga. Selle põhjuseks on pettumine senises poliitilises süsteemis, mida omakorda mõjutab tugevalt globaalse kapitalismi tõsine varjupool – meie ühiskonnas kasvanud sotsiaalne ebavõrdsus.

On ajalooline seaduspära, et pettumus ja sotsiaalmajanduslik ebakindlus on väetis radikaalsetele meeleoludele. Kui sa ei ole rahul oma olukorraga, usaldad sa vähem teisi inimesi, usaldad vähem riiki ning tunned hirmu tuleviku ees.

Viimase paari aasta positiivsele suundumusele vaatamata on Eesti endiselt üks kõrgeima sissetulekute ebavõrdsusega riike Euroopa Liidus. See tähendab, et suur osa inimestest ei ole Eesti arengust piisavalt osa saanud ning sellega kaasnev pahameel on mitte ainult mõistetav, vaid ka loogiline reaktsioon. Ootuste ja reaalsuse ebakõla ei saa lõputult suureneda. See tähendab, et ebavõrdsuse vähendamine ei ole enam maailmavaateline valik. See on eksistentsiaalne vajadus, kui me tahame demokraatlikku Eestit hoida.

Sellisena tuleb seda ka valimisdebatis käsitleda. Pettunud inimeste muredele ja hirmudele tuleb vastata reaalsete lahendustega ning osa tapeedirulle on siin kindlasti asjakohasemad kui teised. Küll ei saa see tulla demokraatlikest vabadustest loobumise hinnaga.

Kui EKRE tõus ei ole ootamatu, siis teiste erakondade suutmatus selles põhiväärtuste küsimuses selget seisukohta võtta on. Sotsiaalmajanduslikes asjades lepivad erakonnad pärast valimisi kokku, oleme 27 aastat õppinud poliitilisi kompromisse tegema. Põhiväärtuste küsimuses kohta kompromissiks ei ole.

Kõige paremini on selle sõnastanud Sten Tamkivi: «Olen avalikus retoorikas näinud üha rohkem vastasseisu, kus rassism ja tolerants oleksid justkui ühe skaala kaks eri otsa, mõlemad ühtmoodi äärmused. Ei ole nii. Inimväärikus ja võrdne kohtlemine /…/ on meie väärtussüsteemi nullpunkt, vundament /…/. Kui keegi peksab kodus naist, siis naise mittepeksmine ei ole nn teine äärmus, vaid normaalsus, mida me tegelikult soovime. Ei ole nii, et «tõde on kuskil peksmise ja mittepeksmise vahepeal.»

Nende valimiste põhiküsimus on, kas siiani Eesti edu taganud ühiskonnakorraldus, mis põhineb demokraatial, solidaarsusel ja õigusel, jääb püsima.

Muidugi on EKRE-l ettepanekuid, millega saab nõustuda. Sotsiaaldemokraadina olen täiesti nõus, et ravimid võiksid olla soodsamad ja riik võiks rohkem panustada regionaalarengusse. Olulisi samme on ka tehtud, aga muidugi tuleb minna edasi.

Miks ma siis välistan EKREga koostöö, kui päris mitmes küsimuses räägivad nad sotsiaaldemokraatlikku juttu?

Kõigil autoritaarsetel liikumistel on olnud populaarne fassaad, vajadus neid võimust eemale hoida ei tulene nende seisukohtadest maksu- või tervishoiupoliitikas. Et olla valitsuskõlbulik, ei pea EKRE loobuma oma sotsiaalmajanduslikest seisukohtadest (nendes on võimalik kompromissile jõuda), vaid kategooria võrra tähtsamatest seisukohtadest, millega Eesti liigub eemale demokraatliku õigusriigi printsiipidest.

Ootamatult püstitas samasisulise küsimuse hiljuti ka üks EKRE poliitik: «Hitler pani Saksamaal teedeehituse käima, mis selles halba on?» See sobitub kenasti natside rehabiliteerijate üldisesse narratiivi: jah, Hitler tegi ka halbu asju, aga vaadake, kui palju head ta Saksamaal tegi. Jaak Madisoni kuulsate sõnadega: «Olid koonduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge, kuid samas selline «range» kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja.»

Kui Natsi-Saksamaad ülistava seisukoha hukka mõistsin, küsis üks kodanik minult: «Kas oleks siis olnud parem, kui Hitler ei oleks teid ehitanud?» Ei oleks. Natside taristupoliitika ei ole režiimile eetilise hinnangu andmisel üldse tähtis. Inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud totalitaarsele režiimile ei ole ühtegi õigustust, sõltumata sellest, mitu kilomeetrit maanteed sel ajal ehitati.

Kujutage ette, et kuskil töökojas töötab suurepärane mööblirestaureerija, kes suudab pehkinud kirjutuslauast taas särava mööblieseme teha. Muidu ka igati vahva vunts, kes rahvamajas lõõtsamänguga külarahvast lõbustab. Siis aga selgub jahmatav tõde, et ta on sarivägistaja.

Kuidas suhtuksime seisukohta: «Vägistab küll, aga on tal alles kuldsed käed! Ah, milline virtuoosne pillimäng!»? Rahvamajja teda enam ei kutsuta ning mitte seetõttu, et ihatakse värskemat muusikavalikut, vaid seepärast, et ta inimesena enam ei kõlba viisakasse seltskonda. Probleem ei ole meistrioskustes, vaid selles, et toime pandud kuritegu on nii võigas, et see diskvalifitseerib ta ühiskonnast.

Demokraatlik vabadus valida ja olla valitud on samal ajal ka vastutus riigi ja rahva tuleviku eest. Lähenevad valimised määravad Eesti suuna mitte ainult neljaks aastaks, vaid palju kauemaks. Eesti valik on minna edasi vaba demokraatiana või minna katki.

Sellega seoses teen kolm konkreetset üleskutset.

Head Kaja ja Jüri! Lepime palun kokku, et põhiseaduse kandvad seinad jäävad kindlalt paika ning välistame üheselt koostöö nendega, kes ühist väärtusruumi ei tunnista. Sotsid ütlevad selgelt, et meie EKREga valitsust ei tee. Kaja, sa hirmutad meid sellega, et pärast valimisi tuleb võimule Keskerakonna ja EKRE koalitsioon. Jüri, sa hirmutad meid, et tuleb hoopis Reformierakonna ja EKRE koalitsioon. Mõlemad on ühtviisi hirmutavad, kuna mõlema võrrandi esimene pool on valik kahe tapeedirulli vahel – kahtlemata tähtis, aga mitte määrav. Võrrandi teine pool on aga küsimus, kas seinad jäävad püsti.

Öelge otse ära, ka EKRE võimalikule toetajale, et niikaua kui see partei demokraatliku õigusriigi põhimõtteid ei austa, ei ole neil valitsusse asja. Ongi kõik. Lihtne. Ja räägime siis edasi sellest, kuidas ravijärjekordi lühendada, haridust edendada ja maanteid ehitada.

Head ajakirjanikud! Ärge laske EKRE-l rääkida, kui ilus on nende valimiseelne fassaad, vaid selgitage välja ja tooge avalikkuseni, mis selle taga on. Kui Keskerakond jääb järjekordse korruptsioonijuhtumiga vahele, siis ei luba te õigustatult Jüri Ratasel vastata: «Ei, mina küll ei hakka siin oma liikmete seisukohti ja tegusid hukka mõistma. Räägime parem pensionitest!» Miks te EKRE-le erikohtlemist võimaldate?

Hea Eesti inimene! Tapeeti on mõtet valida siis, kui on kindel, et korteriseinad püsti on. Ideaalse tapeedi puudumisel kuvaldaga vehkimise hind võib aga liiga kõrge olla. Odavamate ravimite ja paremate maanteede saamiseks ei pea vabadusest loobuma. Vastupidi, just vabadus teeb kõik ülejäänu võimalikuks.

 

Loe veel:

Jevgeni Ossinovski: Eesti valik on, kas minna edasi vaba demokraatiana või minna katki

Marina Kaljurand: et poliitikat muuta, tuli poliitikaväljakule astuda

Andrus Vaarik: oleksin EKRE valija, kui elu poleks mulle muid uksi avanud