Eile alustasime ametlikult Eesti metsa arengukava koostamisega aastateks 2021-2030. Selle käigus on tekkinud mõned mõtted. Esiteks olen veendunud, et metsanduse kõige olulisem küsimus on raiemahud.
Meie metsa raiemahud kasvavad ning kriitiline piir on käes, kui mitte juba ületatud. Kui aastatel 2012 – 2015 raiuti keskmiselt 10 miljonit tihumeetrit aastas, siis 2016. aastal juba 11,3 miljonit. Käeoleval sajandil pole see number kunagi nii suur olnud ning metsateadlaste ja ökoloogide, sealhulgas minu hinnang on, et see ei ole jätkusuutlik.
Täna kehtib Eestis üks oluline raiemahtu piirav seadusepunkt, mille eest viimasel metsaseaduse arutelul võitlesin. Nimelt ei tohi meie majandatavates metsades raiuda enam, kui on juurdekasv. Aga sellest üksi jääb väheks ja seda kahel põhjusel.
Esiteks, raiutud metsa asemel hakkavad kasvama uued, olgu siis istutatuna või loomulikul teel, kuid noorendike juurdekasv on kordades kiirem kui täiskasvanud metsal. See annab võimaluse näidata paberil suurt juurdekasvu, mille arvelt raiutakse aina edasi. Kuid silmale avaneb selle tulemusena justnimelt see pilt, mida me kõik võime looduses näha. Seda, mida päriselt tajume metsana, jääb aina vähemaks.
Teiseks on raiemahu suhestamine juurdekasvuga enese võrdlemine minevikuga. Isegi kui meil on täna metsa rohkem kui seda on viimasel sajandil olnud, ei vaata see võrdlus tulevikku. Millisena tahame näha Eestit ja meie metsa edaspidi. Äkki võiks seda olla veel rohkem?
Algavad metsanduse arengukava debatid saavad ja peavad algama raiemahu küsimusest. Ilma selle kokkuleppeta ei saa me otsustada midagi muud. Piltlikult, kui praegu kehtiva arengukava esimene peatükk oli „metsamajanduse elujõulisuse tagamine“, siis uus peaks algama „metsade elujõulisuse tagamise“ peatükiga.
Oleme õppinud oma metsi aina tulemuslikumalt hooldama, aga see ei tohiks olla ettekäändeks neid nüüd aina rohkem raiuda. Hinnangud sellele, kuidas säilitada tänane pilt ka meie lastele ja lastelastele, erinevad pisut, kuid peale metsatööstuse huvigruppidest ei räägi keegi suurematest raiemahtudest kui 10 miljonit tihumeetrit aastas. Teisipidi sõnastades, sellise raiepiiriga jätaksime iga aasta umbes kolmandiku juurdekasvust oma lastele ja lastelastele.
Kui raiemahu vai on maas, saame minna edasi järgmiste küsimuste juurde. Selle lähtepunkti eest seisan ja küsin sellele toetust nii oma erakonnalt kui keskkonnakomisjonilt.