Eelmise nädala Postimees kirjutas koolivõrgust ja õpetajate defitsiidist. Keegi ei maininud aga probleemide juurpõhjusena Eesti halduskorraldust, kus võitja võtab kõik. Kohtade konkurentsivõime ei kasva, mahajääjatele jagatakse palukesi, kirjutab sotsiaaldemokraadist kolumnist Garri Raagmaa Postimehes.
Parempopulismist ehmunud lääs on asunud ääremaastumist vähendama. USA president Joe Biden algatas «Uueks kursiks» nimetatud taristu- ja sotsiaalprogrammi. Ühendkuningriigi «kergitamine» keskendub suuresti regionaalsetele erisustele. Taani uus valitsus parandab teenuste kättesaadavust ja detsentraliseerib kõrghariduse: neljast suurlinnast jaotatakse 7500 õppekohta paarikümnesse väikelinna.
Kuis meil? Riigikontrolli 2020. aasta aruanne tõdes, et riik ei suuda enam väljaspool Tallinna ja Tartut inimesi ravida, päästa ja õpetada. Kristi Klaasmäe hinnangul ei ole õpetajate palgatõus defitsiiti vähendanud ja 2021 tööd alustanud õpetajatest nappis 57 protsendil kvalifikatsiooni, ainuüksi Pärnumaal on lisaharidust vaja paarisajal õpetajal.
Haridus- ja teadusministeerium (HTM) väidab, et keskmes on noorte huvid, et nood saaks parima hariduse. Suure rahaga on üles ehitatud uued riigigümnaasiumid, aga ka munitsipaal- ja erakoolid. Kutsekoolid ja ettevõtted kaebavad õppurite-töötajate puuduse üle, kuid noored tunglevad alarahastatud kõrgharidusse, mis ei suuda isegi õpetajaid ette valmistada.
Maakoolide noored saaks käia nädalas üks-kaks päeva linnas (ka kutse- ja kõrgkoolide) kursustel ja seal ka eakaaslastega suhelda.
HTM pakub maagümnaasiumite sulgemisel õpilase eest 1152 eurot. Volikogusid see ainult vihastas. Haridususku Eestis EI TOHI ju ükski kohalik poliitik kooli sulgeda! Mis sest, et osa vanemaid on juba jalgadega hääletanud ja võsukesed linnakooli viinud. Maakoolide kulud õpilase kohta on suured, probleeme on õpetajate kvalifikatsiooni, koormuse ja noorte võrgustumisega.
Et Eestis jõuab maakonnalinna enamasti poole tunniga, siis on maakondlik hariduskorraldus mõistlik. Aga mitte kõikjal. Pärnumaa servalt iga päev neli-viis tundi bussiga kooli ja tagasi sõita ei ole mõeldav. Ja nagu kirjutab Mirjam Mõttus, muutub gümnaasium rahaliselt just kaugematele maaperedele kättesaamatuks. Kas me ei sulge nii teed mõnele tulevasele akadeemikule või ettevõtjale?
Aga teised võimalused? Maakoolide noored saaks käia nädalas üks-kaks päeva linnas (ka kutse- ja kõrgkoolide) kursustel ja seal ka eakaaslastega suhelda. Ka Zoom on selge ja head õppetükid paari kliki kaugusel. Kursusi ei pea võtma klassikaupa ja õpetajad saavad tunde anda mitmes koolis. Selleks peavad aga vallad haridust maakonnas ÜHISELT korraldama. Aga panustama ka kutse- ja kõrgharidusse, et osa noori saaks kohapeal edasi õppida, ning arendama ettevõtlust, et oleks pakkuda töö- ja elukohti. On see aga realistlik?
Olemegi tagasi KOVi väiksuse ja puuduliku regionaalpoliitika juures. Silotornides istuvad ametnikud tahavad teenust pakkuda otse inimesele. Iga amet ja ministeerium kujundabki regionaalarengut nii, nagu heaks arvab. Milleks siis omavalitsusi vaja on? Aeg-ajalt tuleks aga vaadata kaardile ja aduda, et haridus on mistahes riigi ja regiooni põhiline arengutegur. Nii et pigem tuleb raha ja vastutust juurde anda, kuulata enam kohtade vajadusi ja pakkuda meetmeid, mis soodustavad kohalikku koostööd.
Garri Raagmaa: haridusprobleeme võimendab vildakas haldussüsteem