Garri Raagmaa: teisest kodust saab päris kodu

Koroona oli päästik, mis inimeste alateadvuses tiksunud turvamurest ja alternatiivsest elulaadist uue linnast välja kolimise moe tekitas, kirjutab kolumnist, sotsiaaldemokraat  Garri Raagmaa Postimehes.

Pühade ajaks läksid paljud maale talve nautima ja sugulastega suhtlema. Viimastel aastatel on ka tuhanded linlased kolinud maale ja väikelinnadesse. Kinnisvarahinnad põlatud ääremaal kasvavad suurlinnadest kiiremini. Nii meil kui mujal.

Rootsi kolleegid korraldasid 16. detsembril ESPONi seminari Covid-19 mõjust asustusele. Viirus muteerub ega kavatsegi kaduda. Koroona oli aga pigem päästik, mis inimeste alateadvuses tiksunud turvamurest ja alternatiivsest elulaadist uue moe tekitas. Tööandjad on kaugtööga leppinud. Produktiivsus on väiksema stressiga heas keskkonnas paremgi. Räpase linna ummikutest pääsenud inimesed on õnnelikumad ja loovamad. Korra-paar nädalas linnas käimine ja kolleegidega suhtlemine on ka tore, et siis päriskoju armsa pere juurde naasta.

Tegelik rändepöörde põhjus on vanusstruktuuris. Keskealiste osakaal kasvab. Kui noored suunduvad linnadesse õppima ja ägedaid töökohti otsima, siis sobib elamiseks ühikas või minikorter. Pere loomisega muutub esmaseks lastele turvaline keskkond ja avaram ruum. Kui pangast laenu ei saa, siis kolitakse linnast kaugemale, kus elamine on odavam. 2020. aastal võeti kanadki munema ja lambad muru niitma.

Varem vaid puhkepäeviti või mõneks suvenädalaks suvemajas käies ei olnud aega suhelda. Koroona ajal avastati maal ja väikelinnades armsad kogukonnad, kes näevad enamasti heal meelel uusi tegusaid inimesed liitumas. Nii meil kui Põhjamaades on paljud maamajad pärandatud – need on ikka ka kohad, kus hõimlastega suhelda.

Kui Põhjamaades on veekogude lähialad valdavalt täis ehitatud, siis meil oleks veel arendusruumi. Globaalse soojenemisega siinse maa elamisväärsus vaid kasvab.

Eks suvemaju on läbi aegade peetud looduse nautimiseks ja linnaelu eest põgenemiseks. Enam väärtust on miljonivaatega rannikutel ja kõrgustikel. Lahe- ja saarerikkal Eestil on 3800 kilomeetrit rannajoont. Lisaks järve- ja jõeorud – maalilisi kohti jagub. Kui Põhjamaades on veekogude lähialad valdavalt täis ehitatud, siis meil oleks veel arendusruumi. Globaalse soojenemisega siinse maa elamisväärsus vaid kasvab.

Rahvusvaheline ja riigisisene ränne on kasvanud. Inimesed kasutavad erinevaid ruume puhkamiseks ja elamiseks, aga ostavad kinnisvara ka investeerimiseks. Bürokraatide ja osa teadusinimeste meelehärmiks ei ela aga veerand ja mõnes eagrupis lausa ligi pool inimestest registreeritud elukohas. Proovi siis koole ja transporti planeerida või kutsealuseid püssi alla kutsuda.

Inimgeograafid on juba aastatid mobiilpositsioneerimise andmete põhjal inimeste reaalset liikumist analüüsinud. Kui Google ja Meta teavad täpselt, kus me oleme, mida ostame ja sööme, siis miks riik ei võiks meie teede ja muu taristu kasutamist maksustada ja elanike tulumaksu omavalitsustele jagada reaalse liikumise ja viibimise alusel?

Aga inimesed ei ole ju riigiametnike ja teadlaste või siis firmade jaoks. Neoliberaalne pidu näib mitmel rindel läbi saavat. Rohepöördes on finantskapitali kõrval vaja enam arvestada kultuurilise, sotsiaalse ja territoriaalse kapitaliga. Tundub ka, et koroona käivitas rahval jätkusuutlikkusele suunatud geenikoodi. Eesti pered sätivad oma elamised valmis võimalikeks kriisideks.

Garri Raagmaa: teisest kodust saab päris kodu