Abielu eest seisjaid peaks ühendama üpriski raskesti teostatav soov abielu taas tavapraktikaks muuta, kirjutab Tartu abilinnapea ja sotsiaaldemokraat Postimehes.
Ma taban end tihti mõtlemast, mis sunnib osa inimesi seisma vastu muutustele ühiskonnas, mis võiksid anda rohkematele inimestele õnne ja/või eneseteostuse võimaluse. Sagedasti pakutakse vastuseks mõistmatust, hirmu või kadedust. Millest on lahvatanud abieluteemaline diskussioon ühiskonnas ja mis hoiab vaidlusleeki üha ülal? Miks mõtlen mina ja nii paljud teised Eesti inimesed viimasel ajal aina abielule?
Eestlane väldib tihtipeale (keskmisest lääne inimesest sagedaminigi) abielukohustuste võtmist ja elab isegi ühiseid lapsi saades niisama koos. Nii võiks naljatledes küsida, kas samast soost paaride soov abielluda võib mõnele inimesele näida püüuna abielu Eestis taas väga popiks teha. Äkki tundub nii mõnelegi, kes oma elukaaslasele väitnud, et abielu on kõigest paber, et kasvav ühiskondlik surve sunnib siiski pulmad ette võtma.
Eestlane väldib tihtipeale (keskmisest lääne inimesest sagedaminigi) abielukohustuste võtmist ja elab isegi ühiseid lapsi saades niisama koos.
Minu meelest võib neid inimesi täitsa mõista. Kes ise ikka üldse abielust ei pea, kunagi abielluda ei soovi, see võib-olla eelistaks sootuks abieluvaba maailma. Sama võib kehtida korra, paar või lausa mitu korda abielus olnud inimeste kohta – nemad võivad oma isikliku elukogemuse tõttu selles institutsioonis väga pettunud olla. Ja igasugune tüütu lokulöömine nende jaoks vananenud või ajale jalgu jäänud lepingulise suhte üle võib tunduda pseudoprobleemina.
Tõepoolest, kui enamik paare perekonnaseaduse mõistes abiellu ei heida, siis milleks enam see paragrahv selles seaduses, mis abielu käsitleb? Äkki oleks perede probleemegi võimalik lahendada hoopis teisiti, ilma lepingulistes suhetes näpuga järge ajamata. Mõne seadusloome häkatoni või konverentsi raames võiks neid nüüdisaegsesse maailma paremini sobivaid lahendusi ju otsida. Küllap oleks nende probleemide käsitlemine praeguses avalikus diskussiooniski tervitatav.
Kui abieluvastastele või -vältijatele aga vähegi korda läheb isiklike vabaduste lai diapasoon ja kaitstus ühiskonnas, siis võiksid nad sellegipoolest mitte seista vastu teiste inimeste õigusele abielluda. Analoogiat võib otsida näiteks sõnavabaduse juurest: on üsna lihtsasti hoomatav, et sõnavabadust ei suurenda ühiskonnas see, kui kõigil lubatakse rääkida ainult ühte juttu, vaid kui kõigil on lubatud rääkida seda, millest nad mõtlevad.
Aga mis vaevab neid inimesi, kes abielust väga lugu peavad, ent ometi selle kättesaadavust kõigile teistele paaridele lubada ei taha? Tundub ju loomulik eeldada, et iga paberita kooselu peaks neile inimestele tugevasti vastukarva olema. Tähendab ju iga abielule võidetud paar ometi rohkemaid abielusid ja see aitab kaudselt kaasa abielu kui institutsiooni püsimisele ka tulevikus. Erinevalt esimestena käsitletutest peaks neid inimesi ühendama üpriski raskesti teostatav soov abielu tõepoolest taas tavapraktikaks muuta (kas see praktika tohiks hõlmata või ei peaks hõlmama ka võimalust abielulahutuseks, võiks muidugi teatava veelahkme sellel positsioonil olijate seas tekitada, aga üldiselt on siin vaekauss juba nii palju esimese poole kasuks kaldu, et see valikuküsimus ei näi enam laialdaseks diskussiooniks kandepinda saavutavat).
Miskipärast keegi aga niisuguse üleskutse taga ei seisa. Kas tõesti ei nähta siin terendavat võimalust? Huvitaval kombel näiteks Iirimaa valdavalt katoliikliku taustaga inimesed sellist võimalust nägid ja andsid 2015. aastal rahvahääletusel gei- ja lesbipaaridele lausa ülekaaluka enamusega (62 protsenti) võimaluse abielluda. Kusjuures Iirimaa oli esimene riik maailmas, kes seda niisugusel viisil tegi. Muide, Iirimaaga ei juhtunud pärast seda midagi erilist, mingit hukatust või maapealset põrgut pole heteropaaridele tekkinud.
2 MÕTET
Täiesti abieluvaba maailma eelistaks vahest vaid see, kes ise üldse abielust ei pea ja kunagi abielluda ei soovi. Mõned inimesed tõepoolest kardavad, et gei- ja lesbipaaride abielud võivad muuta nende isiklikku käsitlust nende endi (hetero)abielust.
Muidugi võiks abielu populaarsuse eest seisjad haarata oma argumentide arsenali veel mitmeid asju. Näiteks võiks oma seisukohta toetada argumentidega ligimesearmastusest, mis peaks ületama seni seadustes kokkulepitu, või teisalt saab hoopis rõhuda sellele, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, seega ei tohiks ühelegi inimesele keelata võimalust abielluda just enda valitud inimesega.
Abielupooldajatele võib aga raskeks osutuda asjaolu, et kohati on abielu päris keeruline seletada. Abielu tähtsus ja tähendus on läbi ajaloo olnud ju pidevas muutumises. 20, 50 või 100 aastat tagasigi peeti abielu praegusest mõnevõrra erinevaks, saati siis nüüd, kus paljud lausa vabaabielust räägivad ja end uhkelt selles olevaks peavad. Muidugi on oluline pidada silmas sedagi, et ka vabaabielu võib tõlgendada mitut moodi. See võib olla eespool mainitud paberita kooselu, aga see võib tähendada ka täiesti ametlikus abielus oleva paari avatust kõrvalsuheteks.
Enamasti suudavad abielu tähtsustajad kergesti leppida kokku selles, et abielu märgib vastastikku jagatud, toetatud või rikastatud elu. Palju keerulisemaks läheb kokkuleppimine siis, kui sisse tuuakse mõisted, nagu «püha», «sakrament» (mis kipub korda minema üksnes väikesele arvule kristlikusse abiellu astujaist) või «traditsioon». Kui näiteks võrrelda 1980. aastate pulmarituaale tänapäevastega, siis võib kohe märgata, et viimast on oluliselt mõjutanud Hollywoodi romantikafilmid, esimene oli aga palju enam mõjutatud sellest, kas parasjagu kleidiriiet või õige numbriga kingapaari saada oli.
Üks komistuskivi on abielupooldajate jalus siiski veel. Mõned inimesed tõepoolest kardavad, et gei- ja lesbipaaride abielud võivad muuta nende isiklikku käsitlust nende endi (hetero)abielust. Üks imeline postitus sotsiaalmeedias näitas aga kätte, kui tähtis võib sellise kartliku inimese jaoks olla isiklik kontakt nendega, kelle vastu ta muidu umbusaldust tundis ja kelle muret ei mõistnud. Ants Johanson võttis asja kokku nii: «Nõukaajal olin mitut puhku hirmul, et äkki mulle tikutakse ligi, samas olen geimeeste üle irvitanud ja nende kohta inetuid vihjeid teinud, aga sattunud kooriga Rootsis abikaasaga geiperekonna külalisteks – jube toredad tegelased olid. Praeguseks olen seisukohal, et ei riigil ega kirikul ei peaks olema põhjust/vajadust/õigust määrata, kes tohivad abiellu heita: see on elu, kus inimesed teineteist abistavad. Aga kui sulle geiabielu ei meeldi, siis nagu tuttav iirlane kunagi ütles, ära mehega abiellu.»
Võtan omaks, et muidugi olen ma teadlikult ses mõtiskluses argumentidega mänginud, aga äkki keegi tunneb end veidi ära ja hakkab pisutki mõtlema iseenda väidete ja eluvalikute koherentsusele.