Gea Kangilaski: sõna on vaba, viha mitte

digiArvamus, Tartu

Kurtmine sõnavabaduse piiramise üle mõjub lahtisest uksest sissemurdmisena, kirjutab Tartu abilinnapea, sotsiaaldemokraat Gea Kangilaski Postimehes.

Üha kõvemini kostab Eesti inimestelt, valitsusliikmetelt ja riigikogustki kaebeid, et Eestis on sõnavabadusega lood väga halvasti. Sõnavabaduse kaitsmiseks moodustati riigikogus lausa eraldi toetusrühm, mis näeb tolle esimehe sõnul oma tegevuse eesmärgina peamiselt «vihakõne» kriminaliseerimise vastu seismist, mis kujutab nende tõlgenduses selget ohtu väljendusvabaduse ja teisitimõtlemise säilimisele. Kui halvasti meil sõnavabadusega siis ikkagi on?

Eesti on 1990. aastatest alates olnud pikka aega sõna- ja ka meediavabaduse esirinnas, kaitstava väärtusena kajastub see selgelt meie põhiseaduses. Eks okupatsiooniajal kogetud tsensuur tõstis sõnavabaduse eriliselt au sisse.­ Mäletan, et üks Tartu Ülikooli õppejõud kirjeldas värvikalt, kuidas nägi esimest korda Lääne-Euroopasse reisides kioskis pornoajakirja ja tajus seda märgina meile kättesaamatust vabadusest. Hiljem on meile sõna- ja meediavabaduse indeksites probleeme valmistanud pigem meediamaastiku koondumine väheste omanike kätte, kui asjaolu, et üksikutel ühiskonnagruppidel pole olnud oma meelsust või tahet võimalik avaldada.

Mäletate veel Kaur Kenderi kurikuulsat «Untitled 12», lapspornograafilist kirjandusteost, mis tugevamateski okserefleksi tekitas? Kohus otsustas 2017. aastal, et kunstiteosena oli selle avaldamine okei. Järelikult pidi sõnavabadusega 2017. aastal ju ka kõik okei olema, meie õigussüsteem kaitses seda kõigutamatult, avaldada saab endiselt üsna piiripealseidki tekste.

Tihtipeale kuuleme sõnavabaduse eest seisvate poliitikute suust, et sõnavabadust ohustab see, kui inimesed, keda nende soo, rahvuse vm asjaolu alusel avalikus debatis ähvardatakse ja pisendatakse, saavad pahaseks ja protestivad. Aga see ju ongi sõnavabadus, kui üks kasutab kurje sõnu ja teine julgeb end nende eest kaitsta.

Nii palju proteste, petitsioone, meeleavaldusi pole Eestis varem olnud kui viimastel aastatel, inimesed julgevad endiselt oma meelsust näidata.

Häda oleks siis käes, kui kurjad sõnad kajaks vaikusesse. Mõni mäletab veel rahvavaenlaseks, kulakuks või poliitkurjategijaks tembeldamisi – see kõik toimus kõrvulukustavas vaikuses. Sõnavabaduse niivõrd suur piiramine käibki tavapäraselt ebademokraatliku võimu initsieerituna ja kõrvu inimsus- või inimõigustevastaste tegudega.

Tihtipeale saavad Eestis pahaseks, mõnikord tulevad lausa tänavale protestima ka need, kes ise pole kurjade sõnade siht­rühm olnud, kuid keda halvustav sõnakasutus avalikkuses siiski häirib, solvab või hirmutab. Aga ka see on sõnavabadus. Nii palju kurje sõnu pole Eesti avalikus debatis mitte kunagi varem kasutatud, nii palju proteste, petitsioone, meeleavaldusi pole Eestis varem olnud kui viimastel aastatel, järelikult julgevad inimesed endiselt oma meelsust näidata. Julgevad olla kurjad, vastikud, sõnadega teisi lüüa, ahistada, trollida, unustada viisakuse, kõik väitlemise reeglid, jätta väärikuse, röökida, segada vahele, eksitada sõnadega, laimata jne – milline hulk märke, mille põhjal eeldada, et sõnavabadust jagub.

Nii kõlab kurtmine sõnavabaduse üle justkui lahtisest uksest sissemurdmisena. Küll on ilmselt nii mõnelgi siiani lugejal tekkinud küsimus, kas me ei peaks selles debatis mitte­ kõrvu sõnavabadusega, mis pahatihti võib ulatuda ajuvabaduse piirini, kõnelema ka sõnatäiusest, sõnasisukusest, sõnaväärikusest. Need viimased tunduvad olevat miski, milles väga paljud Eesti inimesed, sh mõni valitsuse ministergi, iga päev läbi kukub. Täpselt sellisel põhjusel – seades Eesti riigi kaitsehuvidest ettepoole oma valijate usu vandenõuteooriatesse USA valimiste kohta – pidi tagasi astuma äsja siseminister. Kas tal aga ükski seadus keelab edaspidigi oma valijatele ohtlikku iba ajada? Me kõik teame sellele vastust: kindlasti mitte.

Kui hakata rääkima sõnatäiusest, -sisukusest, -väärikusest, siis räägime tegelikult debati kvaliteedist, argumentidest, ärakuulamisest, viisakusest ja paljust muust, mis pole niivõrd sõnavabaduse, kuivõrd meedia kvaliteedinõuete, demokraatliku debati sisukuse, kõigi osapoolte ärakuulamise, platvormi andmise ja koduse kasvatuse küsimused. Küll saab aga kiiresti selgeks, et eri ühiskonnarühmade vaigistamine retooriliste jõuvõtetega, olgu solvangute või faktiliste valeväidetega, ei aita sellele kuidagi kaasa. Ja kuigi igasugune ettevaatamatu mula ei peaks andma põhjust kohtulikuks karistamiseks, sest seda mula ajavad täis- ja vahel kaine peaga paljud ja liiga lihtne karistamine selle alusel meist ilmselt kellegi soov pole, siis võib ette kujutada teatud eemaletõmbumise tahet niisugustest inimestest. Sel juhul räägime ikkagi pigem sellest, et teatud ministrit ei tahtnud neile olulistel põhjustel koalitsioonikaaslased enam endaga koos valitsema, või et teatud artikleid või sõnavõtte soovitab üleriigilise ajalehe toimetaja avaldada pigem isiklikes meediakanalites, olgu või palju kirutud sotsiaalmeedias.

Argumentidest oskavad lugu pidada ka need, kes kohe kõiges ühel meelel pole, niisama tühja rusikavibutamine või koletu ohu manamine pole aga kunagi argument olnud.

Teine on asi «vihakõnega». Vaenu õhutamine on meil praegugi kriminaliseeritud, seega on see kuriteokoosseisu mõttes olemas ja pole meile mingi uus asi. Kas riigikogu sõnavabaduse töörühm on seadnud selle seni kahtluse alla? Pole märganud. Põhipuudus regulatsioonis seisneb selles, et kuigi isiku, isikute või ühiskonnagruppide elu, tervise ja vara ohtu seadmine vaenu või viha õhutamise teel on keelatud, on üsna segane see, mismoodi saab ohtu tõendada. Millal muutub dehumaniseerimine, ahistamine, hirmutamine või alandamine täpselt ohuks inimeste elule või tervisele? Kui süsteemselt ja pikalt kellegi suhtes tundetust ja jõhkrust õhutada, siis millal järgnevad isikuvastased kuriteod ja kas nende ilmnemiseni tuleb sekkumata oodata? Kas ähvardustest tulenev hirm kodust väljuda, avalikus kohas viibida ja tagakiusust tulenevad enesetapumõtted on midagi, millele tuleks lahendust otsida või mitte? Isegi EKRE enda programm lubab «tagada üksikisiku vabaduse ja turvalisuse kaitse», seega peab nendegi meelest kuskilt mõistlik ohupiir siiski minema. Kuidagi võiks nüüd sellelaadse sisuka debati eest seistagi ju seesama riigikogu töörühm ja selle liikmed. Argumentidest oskavad lugu pidada ka need, kes kohe kõiges ühel meelel pole, niisama tühja rusikavibutamine või koletu ohu manamine pole aga kunagi argument olnud.

Gea Kangilaski: sõna on vaba, viha mitte