Gea Kangilaski: teadmatus ei vabanda ahistamist

Kui aastate eest polnud ahistava käitumise ohvriks sattunud naisel üldse võimalik oma looga avalikkuse ette tulla, siis nüüd on vähemalt võimalik lugu isiklikust perspektiivist ära rääkida, kirjutab sotsiaaldemokraadist Tartu abilinnapea Gea Kangilaski vastulauses Martin Ehala kommentaarile Postimehe arvamuskülgedel.

On eksitav väita, nagu oleks tunnustatud teatridirektori ja raamatukogudirektori eduka erialase karjääri lõpetanud just alusetud süüdistused valelikelt naistelt. Justkui poleks töökeskkonda sobimatuid intsidente üldse toimunud. Kuid just niimoodi näib raamistavat viimaste aastate kaht olulisemat avalikkuse tähelepanu alla jõudnud seksuaalse väärkohtlemise juhtumit Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala («Sensuaalne nullsummamäng», PM 22.02 – toim.)

Kohtuprotsesside raames ja ajakirjanduse vahendusel on selgunud, et endised tippjuhid näitasid võimupositsioonil olles alluvate suhtes tõepoolest üles paljude, sh kannatanute meelest sobimatut seksuaalset tähelepanu kuni soovimatute füüsiliste kontaktideni. Kuigi kumbagi meest pole kohtus peetud kriminaalkaristuse vääriliseks, esitati siiski mõlema juhtumi puhul näited lubamatust käitumisest, mis häirib paljusid naisi töökollektiivides. Sellisele käitumisele pole kerge vastu astuda ja see sõltub paljuski valitsevast töökultuurist. Iseäranis keeruline on, kui ahistamise osaliseks on tugeval võimupositsioonil olev ülemus, kelle puhul on võimu tõttu tema tähelepanu tõrjumine raskendatud ja kelle eeskuju suuresti määrab kollektiivis kehastatavad väärtused.

Nii on ka kohus Halliku juhtumi puhul kinnitanud: tööalase suhte lõpetamine seksuaalse väärkohtlemise kahtlusel oli põhjendatud juba enne igasuguseid kohtuotsuseid. Tööandja peab ahistamise kahtluse korral viivitamatult sekkuma.

Seejuures on eksitav rääkida ka valesüüdistustest, sest pole tuvastatud, et juhtumites oleks antud tahtlikke valeütlusi või esitatud valekaebusi. Pigem vastupidi, kuigi mitte kriminaal- või väärtegu, oli juhtide käitumine mitme teisegi kolleegi meelest piisavalt päris ja häiriv, et vallandada lisaks esmastele kaebajatele #metoo vaimus pihtimuste laviin nende tippjuhtide väärkäitumisest ka muudes olukordades. 15 raamatukogutöötajat – kannatanud ja pealtnägijad – tulid avalikkuse ette oma lugudega. Nende meelest oli juhi käitumine lubamatu nii mitmelgi moel ega piirdunud kaugeltki ühe kannatanuga.

Tundub, et võimupositsiooni tunnistamine ei ole veel sugugi valdav ja seetõttu leiab naistele alandav käitumine tihtipeale kõrvalseisjatelt õigustamist.

Midagi samasugust kogevad töökohal paljud naised. Paraku peame oma ülemustele ja kolleegidele, üha enam ka avalikkusele põhjendama, mis meid sellise käitumise juures ikkagi häirib on või miks ei vääri me meelest juhikohta niimoodi käituvad mehed. Tundub, et võimupositsiooni tunnistamine ja selle mõju teadvustamine ning sellest tulenevalt oma käitumise korrigeerimine ei ole veel sugugi valdavad ja seetõttu leiab naistele alandav käitumine tihtipeale kõrvalseisjatelt õigustamist.

Seega näib täpsem öelda, et oma karjäärile aitasid kriipsu peale tõmmata ka mõlemad mehed ise oma paljude meelest juhile sobimatu käitumisega ja mitte tingimata kujuteldavad valesid pilduvad fuuriad. Vähemalt meedias kajastatu ja kohtuotsuste põhjal jätavad ebasobiva ja alluvate suhtes empaatiavõimetu käitumise mulje ka need teenekad ja asendamatud «tippjuhid».

Näiteks Martin Hallikut ei mõistetud kriminaalasjas õigeks mitte selle tõttu, et ta poleks teinud tegusid, mille üle ohver kaebas, vaid kohus otsustas, et Eesti suurima teadusraamatukogu tippjuht lihtsalt ei olnud teadlik, et tema tee alluva voodisse võis olla kuidagi sillutatud tema ametipositsioonist tuleneva mõjujõuga. Rääkimata eeldusest, et juhilt võiks eeldada pigem kaitset selliste olukordade eest.

Erinevalt oma teadmatuses läbi elu purjetavast ja avalikkuses enda kui ohvri kuvandit loovast raamatukogudirektorist on teatridirektor Aivar Mäe vähemasti palunud oma kolleegidelt vabandust. Siiski eitab Mäe oma vabanduskirjas samuti mistahes teadlikkust tema poolt loodud ja alal hoitud seksuaalsetest märkustest, puudutustest, naljadest kubiseva töökeskkonna häirivusest ja alandavusest. Kuid ta kinnitab, et ühe nädala sündmused on muutnud tema arusaama endast ning pannud teda «ümbritsevat ümber hindama ning sügavale enda sisse vaatama».

Seejuures pole minu arvates tõsi ka Martin Ehala väide, et üldsus näitab selliste juhtumite puhul oma looga avalikkuse ette tulnud naistele üksmeelselt toetust, hoolimata sellest, kas nad on kõnelenud tõtt või mitte. Pigem on nii, et kui aastate eest polnud ahistava käitumise ohvriks sattunud naisel üldse võimalik oma looga avalikkuse ette tulla ning nad on olnud sunnitud vaikusse, siis nüüd on vähemalt võimalik lugu isiklikust perspektiivist ära rääkida. Samas peab selleks olema endiselt ohtralt julgust või peab olema kindlasti tegu juhtumiga, kus väärkohtlemist või ahistamist pole võimalik kohtus tõendite puudulikkuse, teadmatuse või hästi makstud õigusabiga kahtluse alla seada. (Ometi on laialt teada fakt, et sõna sõna vastu olukordi ongi keeruline tõendada ja enamik vägistamis- ja ahistamisjuhtumeid jääb kohtus seetõttu tõenduseta nagunii).

Meil on veel pikk tee minna ahistamisjuhtumite täpsemaks käsitlemiseks ühiskonnas. Siiski loodan, et ka neid juhtumeid vaadatakse ikkagi eeskätt selles valguses, et need väljendavad üht lahendamist vajavat probleemi: kuidas luua turvalisemat ja üksteisemõistmisele tuginevat töökeskkonda mis tahes kollektiivis. Selleks annab palju ära teha koolitustega töökohal, iseäranis koolitustega kõrvalseisjatele, kellele saab anda oskusi märkamaks ja vajadusel sekkumiseks, aga ka sobivate institutsioonide sisseseadmisega kaebuste konfidentsiaalseks, anonüümseks ja õigeaegseks menetlemiseks. Ahistamisvaba töökeskkond pole asi, mille eest võitlemisega peaks töötajad sõltumata oma soost iga päev tegelema üheski organisatsioonis, see peaks olema iseenesestmõistetav nõue.

Just pikaaegne silma kinni pigistamine ja vaikimine on need, mis on võimaldanud sellistel juhtumitel tekkida ja vabastanud paisu tagant #metoo laadis pihtimused.

Lõpetuseks, nende lugude moraal empaatiavõimetute või ajast-arust maailmapildiga tippjuhtide jaoks võib tõesti olla see, et tulevikus enam ei maksa niimoodi teha, sest vahelejäämisel võib saada karistada, avalikkus võib hukka mõista ja karjäär võib peatuda. Loodan, et enamikul meist on moraal siiski selles, et teadmatus, hoolimatus või ignorantsus ei saa olla jätkuvalt vabanduseks käitumisele, mis häirib, surub alla, alandab või on muul viisil mõnele kolleegile ahistav.

Just pikaaegne silma kinni pigistamine ja vaikimine on need, mis on võimaldanud sellistel juhtumitel tekkida ja vabastanud paisu tagant #metoo laadis pihtimused. Ja küsimus ei olegi siin tingimata selles, kas tegu on kriminaal- või väärteoks kvalifitseeruva teoga. Pigem tunnevad paljud naised, et neid pole liiga tihti seni koheldud empaatiliselt ja neid arvestavalt, ning loodavad nüüd muutustele.

Meie ülesanne on märgata teisi häirivat käitumist enda puhul ja leida sellele lahendusi. Ja eriti peaks pöörama tähelepanu neile, keda märkame väärkohtlemise või nende jaoks solvava käitumise all kannatamas.

Gea Kangilaski: teadmatus ei vabanda ahistamist