Veel paar aastat tagasi ei kujutanud ma end ette aktiivselt poliitikas osalemas. Nüüd on kõik teisiti, ma olen osalenud protestimeeleavalduste korraldamisel, valimisliidu Vabakund loomisel ja paljude inimeste toel saanud Tartu volikogu liikmeks. Seda kogukondlikku tuge tunnen praegugi.

Vabakunnal on ikka veel palju indu linna asju põhjalikult arutada, nõuda otsustamise läbipaistvust, kodanike ja kohalike kogukondade suuremat osalust ja avalikkusele võimalust täita kontrollija rolli.

Me pole üle võtnud erakondlikke töömeetodeid. Ja me ei kavatsegi.

 Vaatame suuremat pilti

 Kohalikel omavalitsustel on hulk probleeme, mida kohapeal ei lahenda.

Hulk tartlasi, kes siin töötavad ja iga päev asju ajavad, elavad lähivaldades, viies sinna oma maksutulu, ometi peab Tartu siinseid teid ja koole üleval ka nende inimeste jaoks. Rääkimata transpordiprobleemidest, toob see kaasa rahalisi raskusi.

Neid probleeme saab lahendada ainult suurt pilti silmas pidades, piirkonna arengut tuleb vaadata tervikuna. Selleks on vajalik haldus- ja riigireform.

Ühtlasi on ülioluline, et me oma viimasel Euroopa Liidu toetusperioodil ei jätkaks senist Potjomkini küla ehitamist: et naabruses olevad väikevallad konkureerivad omavahel, selle asemel et teha koostööd ühiste eesmärkide nimel.

Tehke erakond! Seda on meile palju öeldud, aga meil on Tartuski asju küll, millega tegeleda.

Tartusse tuleb peagi Tasku bussijaam, rajatakse sada kilomeetrit kergliiklusteid, eelarvet püütakse muuta kaasavaks, kohalikele kogukondadele lubatakse rohkem õigust määrata linna käekäiku. Me karjume opositsioonipartnerina vajaduse korral hääle kähedaks, kui on karta, et koalitsioonileppe kaunid sõnad ei taha tegelikkust sugugi niisama kauniks vormida.

Ma olen otsustanud kandideerida riigikogu valimistel ja teha seda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades. Miks just nemad?

Esmalt see, et Tartu asjade arutamisel on nad olnud teistest avatumad ja üritanud vastu tulla meie järjepidevale nõudmisele linna juhtimist ja eelarveprotsessi kodanikele senisest veidigi läbipaistvamaks muuta. Riigis on nad seisnud kodanikuõiguste ja -vabaduste eest.

Just sotsiaaldemokraadid näitasid üles meelekindlust kooseluseaduse vastuvõtmisel, nende programmis on lõimu-mise ja soolise ebavõrdsuse teemad varasemast sisukamalt esil. Need on väärtused, mis mulle isiklikult ja ka Vabakunnale on väga olulised.

Tasakaal peab olema

Ma olen sotsiaalliberaal. See on maailmavaade, mis kõige paremini sobib Eestis Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Vabadus, võrdsus ja vastutus peavad olema tasakaalus.

On selge, et kui võimalused puuduvad, ei saa vabadusi kasutada. Meil tuleb anda jõudu ja julgust juurde neile, keda tõrjutakse. Kellegi sugu, päritolu või puue ei tohi põhjustada eelarvamusi või olla takistuseks tema eneseteostusele.

Minu suureks meelehärmiks on Eesti tasapisi muutunud ühiskonnaks, kus sildistamine on muutunud tavaks. Seda ei peeta miskiks, selle abil on võimalik mis tahes diskussiooni suretada, ühiskonnarühmi tasalülitada, inimväärikust alandada. Ülemäära reljeefse kõnepruugi ja kaaskodanikke margi-naliseeriva ministri tagasiastumine oli esimene vajalik samm teistsuguse mõttevahetuse poole.

Halvustamise aeg on ümber

Hooliv ja salliv ühiskond ning kogukond on see, kuhu tahetakse tulla ja naasta. Vajame üksmeelset kokkulepet alampalga senisest märkimisväärselt kiiremaks tõusuks. Kõik muud võtted palgavaesusega võitlemisel on end ammendanud.

Lisanduvad täiend- ja ümberõppevõimalused peaksid andma ettevõtjaile kindlust, et töötajad suudavad käia kaasas tõhustuva ja üha targema majandusega.

Me vajame hädasti Eestisse tagasi tarku inimesi ja häid töökäsi, aga me vajame ka uusi loovalt mõtlevaid inimesi. Õnneks on siia juba tekkinud ridamisi erinevusi sallivaid kultuurioaase ja kogukondi. Natuke veel ja me võiksime olla tõmbekeskus. Seni aga oleme äralennuväli.

Praegu on just paras aeg muuta poliitikat ja vanu käitumismustreid. Meil on vaja uut põlvkonda julgelt mõtlevaid inimesi, kelle silmavaade ei muutu hägusaks kuuldes sõnapaari «avatud poliitika». Inimesi, kes on võimelised koostööks hoolimata erakondlikust kuuluvusest ja maailmavaatelistest erinevustest.

Sotsiaaldemokraatide seas juba on selliseid inimesi, kindlasti on mu mõttekaaslasteks hiljuti liitunud Siim Tuisk ja Silver Meikar.

Hoolimata kandideerimisest ei vaheta ma istekohta Tartu volikogus. Minust ei saa sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liiget. Mina ja Vabakund ei ole praeguste koalitsioonipartnerite kokkulepete juures kaasa rääkinud ja ma eelistan edaspidigi volikogu tööle kaasa aidata opositsioonist. Kui peaksin jõudma riigikokku, asub minu asemele järgmine tubli vabakundlane.

Allikas: Postimees, 25.11.2014