Häbi teadvustamise nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui ei tunta häbi, ei tunta ka oma vigu.
Tudengiajast mäletan, kuidas teoloogiaprofessor Kalle Kasemaa põimis sageli oma vana testamendi loengutesse mõne juudi anekdoodi. Kord iseloomustas ta anekdoodiga häbi jõudu juudi ühiskonnas. Lugu oli umbes järgmine.
„Elas kord üks mees, kelle nimi oli Jakob. Kord rõõmsas meeleolus peol kaotas ta hetkeks enese üle kontrolli ja peeretas valjusti. Sellest hakkas tal nii häbi, et ta kolis külast ära kaugele mägedesse ja alles siis, kui tundis, et surm hakkab tulema, otsustas oma kodukülla naasta.
Kui Jakob oma koduküla esimesi taresid märkas, tuli talle üks külamees vastu. Jakob, erutatud ja elevil kodukülla jõudmisest, hakkas vastutulijat küsitlema.
„Kas minu vana sõber ja mängukaaslane Taavet elab veel?”
„Ei, selle targa vanamehe matsime hiljuti maha,” kostis võõras.
„Aga Saara, minu vana armsam?”
„Jah, ka Saara on ammu surnud, see juhtus juba siis, kui ma poisike olin,” vastas mees.
„No aga Iisak, ta oli minust noorem, tema ometi elab?” ei jätnud Jakob jonni.
„Nimi Iisak on nagu tuttav,” kostis mees. „Aga miks sa neid asju üleüldse minu käest küsid, mina olen ju suhteliselt noor mees. Mina sündisin viis aastat pärast seda, kui Jakobi nimeline mees ühel peol peeretas.”
Neid sõnu kuuldes taipas Jakob, et talle pole kodukülas kohta, ta läks tagasi mägedesse ja suri seal.”
Eestis kõneldakse viimasel ajal üsna palju häbist. Mulle näib, et see on praegu üsna väikese mõjuga teema, sest erinevalt anekdoodis kirjeldatust ei ole Eesti ühiskonnas häbil reaalset jõudu. Häbi pärast ei vajuta maa alla, pigem võib kohata õigustamist isegi nii endastmõistetavalt häbiväärsete tegude puhul nagu näiteks tumedanahaliste laste ja nende emade mõnitamine või liitlasvägede sõdurite solvamine.
Ma ei poolda mingist kollektiivsest häbist rääkimist. Teatud lausrumaluste pärast ei peaks mitte häbi tundma, vaid vahel on võimalik sedalaadi ettevõtmistele huumoriga vastata, vahel lihtsalt küündimatusele kaasa tunda. Hea näitena meenub, kuidas Eesti endine tipp-poliitik soovis tekitada Facebookis reeturite nimekirja, kuid juhtus hoopis, et sinna panid end vabatahtlikult kirja paljud arukad ja sümpaatsed inimesed. Inimprussakatest ja parasiteerivatest tibladest rääkinud kaitseliidu ametnik jäi küll ametisse, kuid selge on see, et tõsiselt seda inimest enam ei võeta.
Häbituse nõiaring
Siiski tundub, et häbil on ühiskonna mõjutamises olulisem roll, kui esmapilgul paistab. Tõsi, mõnda aega võib häbi teemat vältida või ignoreerida,. Antoine de Saint-Exupéry kirjutab „Väikeses printsis” joodikust, kes joob, et häbi unustada, ning häbi on tal sellepärast, et ta joob. Mulle meenutab selline nõiaring tänapäeval kõige rohkem teatud ideoloogiliste seisukohtade papagoilikku kordamist või lõputuid copy-paste postitusi sotsiaalmeedias.
Häbi jõud seevastu ilmneb olukorras, kui inimene tunnistab, et ta tegi midagi valesti, kuid on end parandanud ega korda tehtud viga enam. Mulle on ikka imponeerinud Mihkel Raua väide oma suhte kohta alkoholiga: „Ma olen joodik, kes ei joo.” Selles väljendis on kokku võetud kuri ja häbiväärne kogemus, kuid ka selle kogemuse ületamine. Tänu häbi tunnistamisele võtan Mihkel Raua seisukohti näiteks alkoholiseaduse kohta väga tõsiselt.
Mulle näib, et häbi teadvustamise nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui häbi ei tunta, ei tunta ka oma vigu ja ollakse liiga lihtsalt oma lõplikus õigsuses veendunud. Sellisel juhul kaob teise poolega arvestamise vajadus. Viimast oleks vaja näiteks inimeste vaheliseks usalduseks. Nii on raske töötada koos inimesega, kes väidetavalt ei eksi, teab alati, missugused seisukohad on õiged, ning oskab end alati esitleda vaese kannatajana. On siis talle kujuteldava ülekohtu tegija Eesti valitsus või peavoolumeedia.
Olen vahel kahelnud, kas meie haridussüsteem annab koolides õpilastele otsuste langetamiseks piisavalt julgust. Otsustamise alla kuulub ka julgus oma eksimusi tunnistada, kuid ka otsustavus juhtida viisakalt tähelepanu olukorrale, kui sõber või tuttav on teatud tegevuste või väljenditega liiale läinud. Mulle näib, et sellisel kujul on häbi ühiskonda tagasitoomine tervendav ja aitab vahetevahel jõuda kui mitte kokkulepeteni, siis vähemalt vastastikuse mõistmiseni.