Hannes Rumm: Kas Keskerakonna kaotus toob uue valitsuse?

Kohalikest valimistest on nüüd möödas kaks nädalat ning suuremalt jaolt on selge, kes hakkab meie linnu ja valdu järgmised neli aastat valitsema, küsi sotsiaaldemokraat Hannes Rumm Lääne Elus.
Haapsalus ruulib ja roolib jätkuvalt Urmas Sukles, Tallinna tüür on pea sama kindlalt Mihhail Kõlvarti käes, kuigi lõplikult on valimistulemused veel vormistamata.
Aga lisaks võimu jagamisele linnades ja valdades on kohalikel valimistel ka selge mõju sellele, mis hakkab toimuma terves Eestis nii nüüd kohe kui ka poolteise aasta pärast. See tänases kolumnis jutuks tulebki.
Nii meil kui ka mujal on kohalikud valimised alati testiks, mis näitavad, kas valijad on rahul riiki juhtivate parteidega. Kui ei ole, siis tekitab see suuri sisepingeid valitsusparteides ning halvemal juhul kogu valitsuses.
Oktoobrivalimised 2021 näitasid, et peaminister ja Reformierakonna esimees Kaja Kallas ei rikkunud oma partei valimistulemusi. Reformierakondlased tegid oma tulemuse omavalitsustes ära, nende edukus sõltus sellest, kui heas või halvas vormis olid kohalikud liidrid. Urmas Klaas Tartu linnapeana oli jätkuvalt väga heas vormis ja tõi valimisvõidu, pikalt Tallinna linnapeakandidaadina esinenud Kristen Michali tulemus jäi seevastu keskpäraseks.
Peaminister Kaja Kallase ja valitsuse jaoks on reformierakondlaste valimistulemus hea selles mõttes, et partei sees ei tekita see pinget.
Täpselt samal põhjusel on aga valimistulemus kehv Keskerakonna esimehe Jüri Ratase jaoks. Kuigi statistiliselt oli üle-eestiline häälte arv Keskerakonna jaoks ka tänavu suur, tajutakse valimistulemust siiski suure kaotusena enamuse kaotamise tõttu Tallinna volikogus ning hävingule suurtes linnades Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel ning Pärnus.
Kõige väiksem oli kaotus Tallinnas, kus linnapea Kõlvart pälvis isiklikult väga tugeva toetuse, aga silmapaistev oli ka see, kuidas Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats alistas häältega 8466:3034 Tallinnas varem ülipopulaarse Jüri Ratase. Tekkis vastandus: valimistel edukad linnavalitsuse liikmed ning põrunud ministrid. See vastandus kandub tõenäoliselt üle erakonna sisesuhetesse.
Kõlvartil ja Keskerakonnal tuleb ilmselt võimu Tallinnas jagada sotsidega (või mõne teise parteiga), aga selles koostöös on üks partner raske- ning teine kärbeskaallane.
Kõige valusam põnts oli Keskerakonna jaoks aga võimukaotus Narvas ja Kohtla-Järvel. Tegelikult oli neis linnades võimul kohalik stagneerunud, et mitte öelda korrumpeerunud eliit, mis kasutas Keskerakonna kaubamärki. Koostöö käis põhimõttel, et Ida-Virumaa keskerakondlased tõid riigikogu valimistel parteile hääli ja kohti parlamendis, vastu said riigieelarvest raha oma kohalikele projektidele, mis aitasid omavalitsuses võimul püsida.
Selle aastakümneid toiminud võimumudeli lõhkus Katri Raigi võit Narvas kindlalt ära. Kohtla-Järvel on opositsiooni võim palju nõrgem, aga keskerakondlased on vähemalt esialgu võimust ikka ilma.
Haledalt käis Keskerakonna käsi ka Tartus ning selle eest vastutab erakonna esimees Jüri Ratas, kes edutas linna parteiorganisatsiooni liidriks Jaan Tootsi.
Kokkuvõttes nõrgestasid kaotused suurlinnades oluliselt Keskerakonna väljavaateid edukaks esinemiseks 2023. aasta riigikogu valimistel ning see tekitab parteis tõsiseid sisepingeid. Neid sisepingeid võimendab veelgi asjaolu, et just Keskerakonna ministrid valitsuses on igati põhjendatult pigilinnud (terviseminister Tanel Kiik, kultuuriminister Anneli Ott) või avalikkuse jaoks nähtamatud (kas oskate nimetada näiteks siseministri või keskkonnaministri nime?).
Kui aasta alguses näis, et Keskerakonna-Reformierakonna valitsus töötab 2023. aastani, siis kohalike valimiste tulemused suurendasid järsult võimalust, et näeme alanud poliitikahooajal valitsuse vahetust. Eelkõige võib Reformierakonnal tekkida soov vahetada valitsuse maine parandamiseks nõrk partner välja sotside ja Isamaa vastu. Aga välistada ei saa ka maailma poliitikas tavapärast võtet, kus viimases hädas marsib mingil ettekäändel valitsusest minema Keskerakond, et vabaneda valitsusvastutusest.