Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, jõuluks toimetulekutoetuse taotlejate määr.
Peaminister Kaja Kallas usub, et uus valitsusliit ja Isamaaga pannakse kokku jaanipäevaks. Eeldused on head. Isamaa ei umbusalda haridusminister Kersnat, läbirääkijad kinnitavad kui ühest suust, et peretoetuste osas leitakse kompromiss ja riigikaitselistes küsimustes valitseb üksmeel.
Jääb justkui mulje, et koerasabaks on veel vaid nipet-näpet; elektrituru regulatsioon, kaugkütte hinnatõusu kompenseerimine ja kes läheb Kontrollikoja liikmeks Juhan Partsi asemele Strasbourgi.
Rääkides erakondade nn punastest joontest ja tingimustest koalitsiooni minemiseks ütles Urmas Reinsalu hiljutisel pressikonverentsil ümaralt värvikalt, et Isamaa punased jooned on tegelikult hoopis neoonsed, sest need on väga selgelt teada ja nähtaval. „Meil on omad seisukohad, mida on vaja, et Eesti inimeste ja riigi toimetulek oleks tõhusam.“ Niivõrd lai jutt võib tähendada kõike ja mitte midagi peale peretoetuste. Küll aga jätab viimse hetkeni Isamaal võimaluse öelda, tänan, aga tänan ei.
Läbirääkivate erakondade juhtidest lühima esimehe staažiga kinnitas samal pressikonverentsil sirgjooneliselt, et punaseid jooni maha ei pane. „Ilma see koalitsioon ei sünni. Me alles jõuame sotsiaalteemadeni,“ ütles ta. Julgeks hinnata, et see sõnum oli suunatud nii kõigile koalitsiooni läbirääkijaile kui ka sisse. Lõpliku sõna ütleb koalitsiooni mineku küsimuses ikkagi erakonna volikogu. Enam punasejoonelisemalt väljenduda Läänemets poleks saanud.
Kuigi reformierakondlasest peaminister Kallas on seadnud eesmärgiks uus koalitsioon kokku leppida jaanipäevaks, siis saab sellises tempos enam kui kahelda. Senised väljaütlemised viitavad pigem jõuluks toimetulekutoetuse taotlejate määra kasvule.
Arvestades varasemalt esitatud eelnõu muuta kogu alampalk tulumaksuvabaks ja korduvalt väljendatud seisukohta, et parim sotsiaalpoliitika on tööinimese väärikas ja piisav palk, siis on enam kui küsitav, miks peaks nimetatud punktide koalitsioonilepingusse mittejõudmisel erakonna volikogu koalitsiooni minekut toetama.
EKRE opositsioonis hoidmine on oluline, kuid ei ole üksi piisav põhjus, miks minna Reformierakonna juhitud valitsusse, kus oma põhimõtteid ja eesmärke täita ei saa.
Riigikogus on juba varem teinud ettepaneku tõsta alampalka ja muuta kogu alampalk tulumaksuvabaks. Just see on tõhus meede, et keskmise ja väiksema sissetulekutega inimestel jääks palgapäeval rohkem raha kätte. Näiteks keskmine päästja, õpetaja ning politseinik võidaks niimoodi aastas juurde ühe kuupalga, et hinnatõusudega toime tulla, ka kõik sarnast palka teenivad tööinimesed.
Kui sündivas koalitsioonileppes pole sees veenvat meedet hinnatõusuga hakkamasaamiseks, sh pensionite ja erinevate toetuste õiglane indekseerimine, siis ei mõistaks ka erakonna liikmed, miks Reformierakonna juhitud valitsusse kiputakse.
Eesti on sisenemas väga tõsisesse toimetulekukriisi. Kriis vajab ennetavat tegutsemist ja valmidust lahendustesse investeerida, et kõige hullem ära hoida. Täna läbiräägitavat koalitsiooni ei saa teha ilma ning tööinimese väärikas palk ja inimeste toimetulek hinnatõusudega peab saama tõhusa lahenduse. Vaid siis on erakonna volikogul võimalik valitsusleppele oma heakskiit anda.